Ilma keeleta kaovad kultuur ja rahvus

Õpetaja Zoja Põder ütleb, et põhikooli tähtsaim ülesanne teadmiste andmise kõrval on kasvatada inimest, kes teistega arvestab. Klassijuhatajana on ta sellel teel saatnud seitset klassitäit õpilasi, kes on talle tänulikud ja tahavad igal suvel kokku saada. Foto: Marko Saarm / Sakala

«Saan oma emakeelest aru, aga rääkimisega jään juba hätta,» ütleb Jakobsoni kooli vene keele õpetaja Zoja Põder vepsa keele kohta. Eesti, vene ja inglise keel on tal paremini suus.

Keeli ta omavahel segamini ei aja, kuid võib juhtuda, et ta ei märka end ühelt teisele ümber lülitada. Kui näiteks eestikeelse vestluse lõhub venekeelne telefonikõne, võib ta pärast kõne lõpetamist jätkata seda mõne hetke vene keeles. «Kodus räägin aga hoopis segapudru keelt, sest seal valdavad kõik kõiki neid keeli.»

Petrozavodskis sündinud õpetaja jutustab, et ta pandi vene kooli, sest vepsakeelset polnud. Keskkooli järel ei lubanud ema tütrel kunstikooli minna ning valikus järgmistel kohtadel olid inglise ja vene keel.