/nginx/o/2016/11/24/6106013t1hfd8a.png)
/nginx/o/2008/11/06/90679t1h690a.jpg)
Vana nali räägib, et igal apteekril olevat kapis suur nõu platseebotablette, mida antakse haigetele siis, kui retseptilt pole võimalik tohtri käekirja välja lugeda. See anekdoot tuli aegunuks tunnistada juba mitu aastat tagasi, kui arstid hakkasid retseptidele teksti arvutist trükkima.
Järgmise aasta algul peaks Eesti meditsiinisüsteem astuma järgmise suure sammu ja loobuma paberretseptidest hoopis. Arstid täidavad rohelise blanketi asemel vajaliku vormi spetsiaalselt selleks loodud internetikeskkonnas ja haige või tema lähedane saab ravimi apteegis ID-kaarti esitades kätte.
Uus lahendus on kahtlemata kasulik, eriti kroonilistele haigetele, kes vajavad pidevalt üht ja sama medikamenti. Edaspidi ei pea nad enam iga kord arsti juurde uue retsepti järele minema, vaid võivad talle helistada ja kohe apteegist rohud ära tuua.
Ent paratamatult käib iga suure ümberkorraldusega kaasas segadus. Digiretsepti kasutuselevõtu puhul on see ilmselt tavalisest suuremgi, sest lõviosa ravimite tarvitajaid on vanad inimesed, kellel on raske uuendustega kohaneda.
Apteekritele teeb muret seegi, et mitte ainult tulevased kasutajad, vaid ka tehnilised lahendused ei pruugi uue süsteemi töölehakkamiseks päris valmis olla. Näiteks ei ole praegu digiretsepti programmi valikus kõiki ravimeid, mida apteegis müüakse, ning mõnda erisoodustust ei saa digiretsepti puhul kasutada.
Sotsiaalministeerium peab hoolega silmas pidama, et kõik puudused saaksid 1. jaanuariks kõrvaldatud. Vastasel korral tuleks digitaalsetele retseptidele üleminek edasi lükata. Tiigrihüpet on ju võimalik peatada, et asja üle aru pidada.
Digiretseptile üleminekuga viivitamine võib olla halb, kuid veel hullem oleks kiirustamine. Ravimite õigel ajal kätte saamine võib väga kergesti osutuda elu ja surma küsimuseks.