Andres Arrak: Kohalikest valimistest ja majanduspoliitikast

Andres Arrak Foto: Erakogu

PÄRAST VALIMISI kerkib alati päevakorrale küsimus, kuivõrd valimistulemus mõjutab Eesti Vabariigi majanduslikku tulevikku. Seekord tuleb aga tõdeda, et eelkõige mõjutas majandus valimistulemusi.

Kuigi kohalikul tasandil langetatud otsused on olulised inimeste eluolu ja rahulolutunde seisukohalt, ei suuda need mõjutada Eesti majanduse üldist käekäiku maailmamajanduse tõmbetuultes. Sellegipoolest mõjutab valimiskasti ees seisjat tema igapäevane olukord.

Tarbimis- ja laenamispeo pohmellis vaevlevale töötule kodanikule pole vahet, kas valesid otsuseid langetati tema kodukandis Kapa-Kohilas või Toompeal — valitsejaid ehk võimutüüri juures olijaid karistatakse nii või teisiti.

ET KESKMINE valija seostab Eesti liberaalset majandusmudelit eelkõige Reformierakonnaga, on ühtpidi paradoks. On ju sellel mudelil praeguse Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) ehk siis endise Isamaaliidu näpujäljed palju selgemini eristatavad.

Mart Laar ja Isamaaliit eemaldusid mingil hetkel nii kõnealusest mudelist kui buumiaja potentsiaalsetest loorberitest ning hingitsesid vahepeal valimiskünnisel. Mul pole avanenud võimalust neilt küsida, kas nad tegid seda teadlikult või see lihtsalt juhtus nii. Millegipärast kahtlustan viimati mainitut.

Nüüd augus olles on IRL-il selle distantseerumise sõiduvees olnud võimalik populaarsust kasvatada. Eristudes Reformierakonnast selgelt ja avalikult, on tal õnnestunud oma õlult veeretada ka suur osa süükoormast.

MAAILMAS üldiselt liberaale ei armastata. Neid sallitakse, kui asjad lähevad hästi, aga nii pea, kui on langusfaas, on kohe nemad süüdi.

Kui on üleüldine eduaeg, siis tavaliselt ei küsita, tänu kellele või millele see nõnda on. Kui asjad pöörduvad halvaks, on kiiresti süüdlast vaja ning vaba turgu ja konkurentsi soosivad liberaalid on esimene käepärane peksupoiss. Seejuures ei anta endale aru, et liberaalne ühiskonnakorraldus tähendab eelkõige vabade inimeste vabal maal langetatud vabu otsuseid.

Kodanikud on vabad langetama nii õigeid kui valesid otsuseid. Tüüpiline suhtumine on paraku selline, et õiged otsused olid minu omad, ent valesid oli vähemasti inspireerinud keegi teine. Lisaks oleks see keegi teine pidanud mind õigel ajal hoiatama tagajärgede eest.

SELLES MÕTTEKÄIGUS on omajagu tõde. Avaliku sektori prassimine koos erasektoriga on eriti taunitav. Valitsuse kulutuste arutu kasvatamine valimislubaduste katteks ei saanud olla jätkusuutlik. Eesti Panga jõuetud näpuviibutused liiga odavast rahast lolliks läinud rahva suunas osutusid ettearvatult ebapiisavaks.

Mõlemal, nii valitsusel kui pangal, olid majanduse mahajahutamiseks vajalikud vahendid olemas. Ent roosa udu ei olnud vallutanud vaid lihtrahvast. Tollele meeldis uskuda kokkulubatud pudrumägesid ja valitsejad nautisid sellest ajendatud lubaduste jagamist.

KÕIKE SEDA silmas pidades läks võimuparteidel (arvan ka sotsiaaldemokraadid nende hulka) riigis tervikuna siiski üllatavalt hästi. Oleks võinud hullemini minna.

Pealinn on muidugi täiesti eraldi seisev teema. Suurendati ju Savisaarest lahtisaamise nimel isegi volikogu liikmete arvu. See otsus läheb muu hulgas maksumaksjaile kalliks. Ent seegi ei aidanud.

Ma ei usu, et niinimetatud Tallinna fenomeni taga on mingid rahvuslikud või skulpturaal­se kunsti eelistused. Olen veendunud, et seletus on palju lihtsam, kuigi mitte samavõrra meeldiv.

Varakapitalistlikus Eestis sahkerdama ja susserdama harjunud eestlane peab pealinnas kõige paremini toiminud käitumismalli edukuse eelduseks. Vastasel juhul ta ju ei taluks vohavat korruptsiooni ja JOKK-õigussüsteemi.

Tuleb siiski tunnistada, et Rahvaliidu poliitiline enesetapp sai teoks eelkõige tänu selle liidrite avalikkusele näkku irvitamisele veel pärast seda, kui nad olid otse teolt tabatud.

TALLINNAS on tegemist Rahvaliidust rafineerituma seltskonnaga. Tsiviliseeritud õigusriigile kohaste mõttemallide kujunemiseni on meil veel pikk tee käia. Aga lootus pidi viimasena surema.