Harry Erm paneb oma valla ja tema rahva raamatusse

86-aastaseks saanud Harry Ermil on Viiratsi valla inimeste pöördelistest aegadest ülevaadet tehes valminud juba 575 lehekülge. Foto: Aivar Aotäht

Harry Ermi kirjutatud Viiratsi valla inimeste elukäikude raamat algab Sepalöövi 2 talust, mille peremees Andres Hunt sündis 1862. aastal ja poeg Karl Hunt teenis Eesti Vabadussõjas Vabadusristi.

Harry Erm, palun tutvustage seda teost lähemalt.

Ta on ju pooleli, ma alles kirjutan seda. Pole kaant ega kaanekujundust, õiget pealkirjagi mitte. Pealkiri võiks olla «Viiratsi valla inimeste elu keerdkäigud aastatel 1939—2005».

1939. aastal oli praeguse Viiratsi valla territooriumil üle poole tuhande talu. Nõukogude võim sundis peale kollektiviseerimise ning asutati kaheksateist kolhoosi ja kolm riiklikku majandit. Ajapikku neid liideti, kuni territooriumil oli üksainus hiiglaslik Juri Gagarini nimeline näidissovhoostehnikum. Kogu tsükkel lõppes koos Vene võimu, reformikomisjoni töö ja Viiratsi riigimajandiga. Praegu pole enam sedagi.

Tegelikult vaatab see teos sajandite taha ning kõneleb taludest ja paljudest seal elanud inimestest.

Järelikult saab sellest suur raamat.

Ta ongi juba suur. Küljendatuna on trükivalmis, kui vigade parandus välja arvata, 575 lehekülge. Arvan, et paarsada lehekülge tuleb veel. Formaat on A-3, mis on tavapärase raamatu omast suurem.

Andmeid pakun kolhooside kaupa. Näiteks Võidu kolhoos. Selle tutvustus algab Vana-Võidu mõisast, mis oli olemas juba XV sajandil, omanikuks baltisakslastest Wrangelid. Pärast 1919. aasta maareformi nimetati valdus Vana-Võidu riigimõisaks, omanik oli Viljandi maavalitsus. Kui ma 1958. aastal siia tööle tulin, nimetati endist mõisat loomakasvatustehnikumi õppemajandiks.

Võidu kolhoosi asutamise koosolek peeti 1949. aasta 13. aprillil Jaama talus. 1939. aasta andmetest lähtudes paiknesid selles piirkonnas 31 talu ning meierei, magasiait ja metsavahi valdus. 1. jaanuaril 1951 liideti Võidu, Kalevi ja Uus Ilm Kevade kolhoosiks.

Miks te sellise töö käsile võtsite?

Olin aastatel 1976—1983 suurmajandi peaökonomist, sealt viis aastat edasi majandusdirektor ning veel kaheksa aastat reformikomisjoni sekretär. Kui see töö lõppes, mõtlesin, mida pensionärina oma ajaga peale hakata, ning igasugust teatmematerjali oli mul palju käes.

Tegelikult olen selle raamatu heaks töötanud 1988. aastast peale.

Päris algus ulatub aega, mil ma Olustvere põllutöökeskkoolis õppisin ja koostasin seal uurimuse 1939. aasta põllumajandusloenduse teemal.

Seesama loendus pakkus ametliku piiri olnu ja meile peale sunnitud muudatuste vahel. Teine piir oli üheksakümnendate aastate algul, mil reformikomisjonid olid oma töö teinud ja maakondlik komisjon tunnistas oma otsustega endised talunikud õigustatud subjektideks. Nad said oma maa tagasi ja kaotatud vara kompenseeriti.

Kui kahe riigikorra vahetumise järel tehtud otsused olid üsna käepärast, siis 1939. aasta andmete pärast pidin arhiivides töötama.

Kas oskate oma muuseumitunnid kokku arvata?

See on võimatu. Tallinna suures arhiivis, mis kandis Oktoobrirevolutsiooni nime, kulus nädalaid ja Viljandi arhiivis kuid, Tartu dokumendihoidlad peale selle. Arhiivikündjate elu tehti hiljuti veel raskemaks: nüüd peab iga tühisegi fakti kontrollimiseks Tartusse sõitma, see nõuab nii aega kui raha.

Kas te kujutasite ette, et see töö nii pikaajaliseks ja teos nii paksuks kujuneb?

Ei. See töö on nagu lumepall, mis veeretades kasvab. Uurides andmed muudkui täienevad.

Panin äsja punkti Valma peatükile, aga ise muretsesin, et juttu on napilt ja fotosid pole ainsatki. Nüüd sain jutule mehega, kes lubas andmeid täiendada. Kalamajand oli ju omal ajal tugev ettevõte.

Valmaga saabki suur ring täis ja jäänud on Gagarini-nimeline majand. Sellest ülevaate andmisega proovin üsna lühidalt toime tulla.