Kiri: Viljandi peaks pingutama kultuuripealinna tiitli nimel

Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Oleme mitu korda kuulnud või lugenud sellest, et suve-, talve- ja muude pealinnade kõrval võiks Viljandi nimetada kultuuripealinnaks. Kui muusika- ja teatrielu seisukohalt vaadata, siis nii see ju ongi.

Samas kadus Viljandist kunstikauplus, sest linnavalitsuselt ruumid ostnud uue omaniku seatud renditingimused käisid selle pidajale üle jõu. Nõnda peab kunstiteoseid soetada sooviv inimene nüüd selleks mõnda teise linna sõitma.

Viljandlastelt võeti ära ka võimalus kohapeal suuremaid kunstinäitusi näha.

Kunsti rahalise küljega on teadagi üpris segased lood: mõnikord see justkui toob loojale midagi sisse, teinekord aga nõuab tohutut energiat ja eneseohverdustki.

Just tänu Aate-Heli Õuna pühendumusele ja enesesalgamisele said Viljandi kunstihuvilised aastate jooksul näha kohalike ja teiste eesti kunstnike, samuti välismaa autorite tööde kõrge tasemega näitusi.

Nüüd on väljavaated edaspidigi kunstirõõme nautida sama hästi kui kadunud. Uus maavanem leidis, ja ilmselt juriidiliselt õigustatult, et üle 18 aasta on rikutud seadust, võimaldades näitusesaalil eksisteerida.

Nii saabki suurepärase valgustuse ja seinapinnaga ruumidest arhiivitoimikute hoidla.

Kõik on ju õige: maja kuulub maavalitsusele ja omanik otsustab. Mis mõtlema paneb, on linnavalitsuse seisukoht või õigemini selle puudumine. Kas kultuuripealinna nimetusega flirtiv linn ei vaja tõesti üht korralikku ekspositsioonipinda? Kas antakse nii Viljandis kui ka mujal elavatele kunstnikele signaal, et neid siia ei oodata, sest siin pole nendele ruumi?

Lugesin hiljuti «Sakalast», et kaalutakse kolmanda abilinnapea vajalikkust. Näib tõesti, et oleks vaja inimest, kes mõtleks, kuidas anda sisu kultuuripealinna nimetusele, ja kes teeks selle nimel maavalitsusega koostööd. Ehk oleks sellisel juhul leitud ka lahendus, mis võimaldanuks kohta arhiivitoimikutele ja säilitanuks kunstisaali.