Ametniku eksitus muutis pere saatust

(Artikkel avaldati "Sakalas" 2007. aasta 4. oktoobril)

Seda, kuidas ühe inimese eksitus võib traagiliselt muuta paljude saatust, näitab Kolga-Jaanis elava Jürgensonide perega juhtunu.

Avo Jürgenson usub, et tema naine oleks elus, kui kiirabi oleks kutse peale kohale tulnud.

Olukorra muudab veel keerulisemaks see, et peres on Downi sündroomi põdev poeg, kellele ema oli kõige lähedasem inimene. Poja tervisele andis kaotus ränga ja kardetavasti pöördumatu hoobi.

Avo Jürgenson on vahetanud ametiasutustega kaustatäie kirju, et saada õigust ja tuge, mida pere vajab. Kahjuks tuleb tal nentida, et tulu pole sellest tõusnud.

«Ega ta nii läbi ole!»

Möödunud aasta 13. märtsil õiguskantsler Allar Jõksile saadetud kirjas annab Avo Jürgenson juhtunust ülevaate.

Mullu 4. märtsil kell 15.06 kaebas tema naine Leili Jürgenson valu vasakul pool rinnas. Mõne minuti pärast helistas mees velskrile, kes soovitas kutsuda kiirabi.

«Kell 15.08 helistasin hädaabinumbrile 112 palvega saata kiirabi. Elva häirekeskuse dispetšer ühendas mind meedikuga, kes käskis raviarsti määratud ravimeid võtta ja kahe tunni pärast tagasi helistada ning soovis haigega rääkida. Ütlesin, et haige tunneb ennast väga halvasti ja tal võib olla raske rääkida. Juba see pidanuks olukorra tõsidusest aimu andma, kuid meedik ütles: «Noh, ega ta nii läbi ka ole, andke toru üle!»»

Mees andis telefoni naisele ega tea, mida meedik talle rääkis. «Jäin lootma kiirabi tulekule. Kell 16.45 helistasin uuesti. Samal ajal abikaasa suri.»

Dispetšer ütles mehele, et kiirabi tuleb ja annab surmatunnistuse. Kiirabibrigaad sai korralduse kell 17, sõitis välja kell 17.31 ja jõudis kohale kell 18.07. Hädaabinumbrile helistamisest oli möödunud kolm tundi.

«Appikutsest surmani läks üks tund ja 46 minutit,» nendib Avo Jürgenson. «Sõiduaega arvestades oli vahemaa võimalik läbida kolm korda.»

Hindas situatsiooni valesti

Avo Jürgenson soovis teada, kas selline käitumine oli õige. Ühtlasi esitas ta küsimuse, millised õigused on häirekeskuse tegevusetuse ja hoolimatuse tõttu surnud inimese lastel ja abikaasal.

Õiguskantsleri kantseleist tulnud vastuses seisab, et kiri on edasi saadetud pääste- ja tervishoiuametisse ning õiguskantsler jälgib esitatud avalduse menetlemise käiku.

21. aprillil saabus tervishoiuameti peadirektori Üllar Kaljumäe allkirja kandev vastus, milles öeldakse, et päästekorraldaja hindas esimese helistamise ajal situatsiooni valesti, kui ei andnud kiirabibrigaadile korraldust välja sõita. Samas on nenditud, et pole kindel, kas kohe välja sõitnud kiirabibrigaad oleks suutnud Leili Jürgensoni elu päästa.

Ka päästeametist tulnud vastuses on kinnitus, et päästekorraldaja jättis tähelepanuta kaebuse juba pool tundi kestva hirmsa valu kohta rinnus. Lisatakse, et selle kõne vastu võtnud päästekorraldaja on vallandatud distsiplinaarsüüteo toimepanemise pärast.

Läinud aasta 12. oktoobril pöördus Avo Jürgenson vabariigi valitsuse poole sooviga, et talle korvataks naise surmaga tekkinud kahju.

Varem käis ta tööl, nüüd on pensionil ja hooldab abivajavat poega. Varem oli hooldaja naine, sest poeg vajab pidevat järelevalvet, juhendamist ja õpetamist. Ta oli emaga kogu aeg koos.

Ring saab täis

Avo Jürgenson lisab oma kirjas, et enne kõneles poeg päris palju ja tundis paljude asjade vastu huvi. Nüüd on ta juba seitse kuud vaikinud.

Naise kaotusest tingitud otseseks aineliseks kahjuks hindab mees aastas mitukümmend tuhat krooni, mis on perele väga suur raha, võttes arvesse haige lapse erivajadusi.

Riigikantselei andis teada, et kiri on saadetud sotsiaalministeeriumi. Sealt tuli tervishoiu asekantsleri Ivi Normeti allkirjaga vastus, kus soovitatakse pöörduda tervishoiuametis tegutseva arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni ja omavalitsuse poole, moraalse kahju hüvitamiseks aga kohtusse.

Teistkordse järelepärimise peale tuli ekspertkomisjonilt vastus, et tegemist ei ole tervishoiuteenusele hinnangu andmisega. Päästekorraldajad ei ole registreeritud tervishoiuametis tervishoiutöötajatena, seega ei ole nende tegevuse hindamine komisjoni pädevuses ega ülesanne.

Ring on täis.

Kahtlus jääb vaevama

Avo Jürgenson istub, kausta köidetud kirjavahetus laual, ja ütleb, et tunneb end olevat oma mures täiesti üksi jäetud. Mõistvat suhtumist on ilmutanud vaid omavalitsus, kes on peret ka kuigivõrd aidanud.

Kui poeg üle kahekümne aasta tagasi sündis, soovitas lastearst ta kohe ära anda. Oli selline aeg. Vanemad ei suutnud mõeldagi, et nad omaenese lapsest loobuvad, olgugi et too oli haige.

«Ta on sõbralik ja hea poiss. Lootsime naisega teda nii palju hoida ja õpetada, et kunagi, kui meid enam ei ole, saaks ta ise hakkama. Pikka aega pärast ema surma ei rääkinud ta üldse, kartis õue minna. Nüüd vastab sosinal, kui temalt midagi küsid,» räägib isa.

Tänavu veebruaris pidi ta südamelihasepõletikku haigestunud pojale kiirabi kutsuma, sest too kaebas valu vasakul pool rinnas.

«Selgitasin, et tuleb sõita Kolga-Jaanist läbi ja siis surnuaiast mööda. Dispetšer ütles selle peale, et Eestis on tuhandeid surnuaedu. Rääkisin, et siis tuleb keerata vasakule ja kogu aeg hoida vasakule. Selle peale kuulsin, et kuidas ta seal vasakule hoiab.»

Seekord võeti kutse siiski vastu ja kiirabi sõitis välja.

Avo Jürgenson ütleb, et teda jääb elu lõpuni vaevama mõte, kuidas oleks läinud siis, kui kiirabi oleks möödunud aasta 4. märtsil kohe tulnud. Ta ei mõista, kuidas saab Elvas istuv dispetšer haige seisundit täpsemalt hinnata kui tema voodi kõrval seisev inimene.

«Aega oli ligi kaks tundi, selle ajaga oleks isegi Tartusse jõudnud. Kui sellest hoolimata oleks halvasti läinud, oleks tulnud leppida,» lausub ta.

ARVAMUS

Mati Kallas,
Viljandi haigla diagnostikakliiniku juhataja

Kui südamehaigel tekib vasakul rindkeres valu, mis tavalistele valuvaigistitele ei allu, on see sümptom, mis vajab kiiret abi.

Häirekeskuse dispetšeri amet nõuab häid meditsiinilisi teadmisi, et teha lihtsate küsimuste abil selgeks, kas ja kui kiiresti patsient abi vajab. Teisest küljest peab ka abivajaja oskama võimalikult täpselt haigusnähte ja oma seisundit kirjeldada.

Praktikas on kahjuks nõnda, et ligi pooled sõidud ei ole niinimetatud kiirabilised, vaid lihtsalt perearsti asendamine. On väga kurb, kui mõni tegelik abivajaja jääb sealjuures abita.