/nginx/o/2022/08/22/14779969t1hec86.jpg)
/nginx/o/2009/10/16/251517t1h2f59.jpg)
Mulle tuli meeldiva ja muljet avaldava üllatusena, et kogusin Viljandi volikogu valimistel üksikkandidaadina 111 toetushäält. See tulemus tõstis mu häälte arvult üldjärjestuses 11. kohale.
Tõnis Tulp: Mõtteainet
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Eestis kehtiks isikuvalimiste põhimõte, leidunuks ka minu näopilt teisipäevase «Sakala» pildigaleriis 27 värske volikogulase hulgas ning ma saaksin järgmised neli aastat Viljandi volikogus oma valijate huvide eest seista.
Et aga kehtiva valimisseadusega on Eesti riigi uuest algusest peale tehtud soodustusi taktikepi järgi tegutsevatele parteilistele hääletusmasinatele, jätkavad volikogus minu asemel enamjaolt inimesed, kel on vaid 57, 56 või üksnes 54 valija toetushääl.
Selle vastuolulise olukorra taga on Eesti parteiladvikute heaolu ja võimu juurde püsimajäämist soodustav valimissüsteem.
Tekib kiusatus küsida oma valijailt: kas mul oleks tõepoolest aeg lõpetada võitlus tuuleveskitega ning toimida nii, nagu soovitas üks mu valimiseelset intervjuud lugenud kommentaator «Sakalas»: sokutada ka ennast edaspidi enne valimisi kokkuklopsitava nimekirja liikmeks? Või peaksin ma oma jõud pühendama sellele, et kõigile saaks ükskord ometi selgeks Eesti senise valimis- ja valitsemissüsteemi muutmise vajadus?
See on küsimus, millele ma vajan vastust, ja olen tänulik kõigile, kes oskavad ja tahavad mulle nõu anda. Kui aga mingeid nõuandeid ei tule, järeldan ma, et viljandlastele on endiselt ükskõik, kuidas neid valimistevahelisel ajal valitsetakse.
Äsja valitud volikogule soovin eelseisval neljal aastal leidlikkust ja otsustavust linna äärmiselt kõhna rahakoti ühest taskust teise tõstmisel ning ühtlasi pikka meelt ja kannatlikkust selle tegevuse eest sõimata saades. Kõik need toimingud on ilmselt sama vanad ja sama püsivad nagu surm ja maksud.