Tõnu Põldma: Vägivaldset käitumist on võimalik muuta

Tõnu Põldma Foto: Erakogu

PEREVÄGIVALD on hästi tuntud ja sageli kasutatav mõiste ning suur sotsiaalne probleem. Lihtsustatult on perevägivallaga tegu siis, kui üks pereliige tekitab teisele füüsilist või vaimset kahju. Seda tuleb ette kõikides kultuurides.

Vägivalda kasutab inimene, kes on seda kunagi omal nahal tunda saanud, ise ohver olnud. Paljud vägivallatsejad on oma käitumisviisid omandanud vanematelt.

Päevast päeva vägivalla all kannatavad inimesed vajavad abi. Selle leidmine on ka agressori huvides, sest oma käitumisega ei kahjusta too üksnes ohvrit, vaid ka ennast seda ise teadvustamata.

ARVATAKSE, et vägivallatsejate käitumist on võimalik muuta, õpetades neile, kuidas oma viha juhtida ja konflikte rahumeelset lahendada. Viha juhtimise meetod võib aga olla ekslik. Elu on näidanud, et vägivallatsejad suudavad ennast soovi korral kontrollida, kellelgi ei ole aga õigust teist inimest kontrollida. Pigem tuleks vägivallatsejatele sisendada seda usku.

Vägivallatsejad ja nende ohvrid vajavad psühholoogilist nõustamist, sest agressiivsus võib varjata ebakindlust ja valu. Probleemi taga võivad olla skisofreenia, isiksusehäired, depressioon, foobiad, lapsepõlvetraumad, suheteprobleemid, töömured, viha, halb elukvaliteet ja sõltuvus.

Kes sobiks perevägivallatsejat nõustama? Tõenäoliselt erialase ettevalmistusega kliiniline psühholoog, kes suudab aidata tal olukorda kõrvalt näha ja uurida, tema käitumist muuta ja teda toetada.

PALJUD psühholoogid arvavad, et vägivaldsuse põhjusi on võimalik kõrvaldada, asendades kahjulikud käitumisviisid kasulikega. Kui nõustaja toob esile käitumisraskusi põhjustavad tegurid ning õpetab abivajajale uusi käitumis- ja mõtteviise, on tõesti lootust positiivseteks muutusteks. Probleemset käitumist on võimalik parandada ka suhtlemisoskust arendades.

Õigesti elamine on protsess, mis kestab terve eluaja, kuid see ei tähenda, et teraapia peaks kestma igavesti.

MUUTUS ÜHES perekonnaliikmes võib mõjutada kogu perekonda. Tihti tekivad tülid ainuüksi sellest, et osapooled ei suuda teineteist lõpuni ära kuulata. Kui vägivaldne pereliige õpib aga säilitama rahu, on esimene suur samm tehtud. Abi on ka sellest, kui üks pool siiralt oma eksimusi tunnistab.

Vägivallatseja mõtlemine kipub pahatihti olema mustvalge. Näiteks kui ta ei saavuta loodetud tulemust, võib see mõjuda hävitavalt tema enesehinnangule.
Sünge maailmapilt tekitab viha enda ja ümbritseva vastu. Viha on aga agressiooni põhjustaja. Vihastamise hetkel tasub alati endalt küsida, kas see asi on ikka seda väärt.

MEIE ÜHISKONNAS on levinud arvamus, et vägivallatsejaid tuleb rangelt karistada, ja seda ka tehakse. Nüüdisajal on see arusaam muutumas. Pikk vangistus ei ole tõenäoliselt tõhus vahend, kui soovitakse inimese käitumist muuta.

Eestis tegeldakse eelkõige perevägivalla tagajärgedega. Perevägivalla ennetamisele ei ole riik küllalt tähelepanu pööranud. Vägivaldsetele inimestele pole loodud tugigruppe.

Parim lahendus on muidugi osapoolte lepitamine. See on kahtlemata raske, ent täiesti teostatav ülesanne.