Eile hommikul tunnustas vabariigi valimiskomisjoni esimees Heiki Sibul riigitelevisioonis Eesti valijaid. «Nende valimiste kangelased on valijad,» ütles ta.
Juhtkiri: Selle sügise kangelased
Nelja aasta tagust ja tänavust statistikat võrreldes tuleb tunnistada, et viljandimaalased on kiituse ära teeninud. Meie maakonnas käis valimas 23 961 inimest, enamik neist kallil pühapäeval halba ilma trotsides. Valimisaktiivsus on eelmise korraga võrreldes kasvanud koguni kaheksa protsenti.
Võib ju nuriseda, et ligi pooled kodanikud ei tunne siiski huvi, kes nende elu mõjutama hakkab. Liiatigi jäime oma 55-protsendilise aktiivsusega Eesti maakondade hulgas tagant teiseks. Viljandimaalastest veel loiumad olid üksnes saarlased.
Võttes arvesse, et ka pika demokraatiatavaga heaoluriikides pole kodanikud väga varmad oma tahet väljendama, võime endaga siiski igati rahul olla: mahume täpselt pildi keskele. Kujundlikult on viljandimaalane oma vallavanemast või linnapeast rohkem huvitatud kui keskmine Euroopa Liidu kodanik esindajast kauges europarlamendis, kuid samas tunduvalt vähem kui Saksa kodanik oma liidukantslerist.
Et eestlased olid tänavu volikogusid valima innukamad kui kunagi varem, annab siiski märku, et juba nüüd visandatakse plaane kahe aasta pärast ees ootavateks riigikogu valimisteks. Viljandis riigipirukat ei küpsetata, nii jäi siinne valimisvõitlus vaoshoituks. Kahe enim vastandatud linnapeakandidaadi vahel jagunesid hääled väga tasavägiselt.
Tuim tülpimus kimbutab vaid neid, kel sugugi ei näkka. Kel kala napilt konksu otsast libisenud, tunneb enamasti pettumust, milles ei puudu ind ennast uuesti tõestada ja magus mõte, et põnevad ajad on veel ees.
Loodetavasti toovad neli järgmist aastat Viljandimaale heatahtliku ja edasiviiva võistluse. Siis on valijate väike vaev ennast ära tasunud.