Kolmapäeva pärastlõunal tõi kohalik elanik Kolga-Jaani vallamajja 600 grammi lõhkeainet, mille ta oli leidnud oma aida pööningut koristades.
Vallavanema lauale jõudis pool kilo lõhkeainet
6. september 2013, 08:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ta on üle 70 aasta vana mees ega teadnud, mis need on,» rääkis vallavanem Kalevi Kaur, kelle lauale lõhkeainepakid lõpuks jõudsid.
Leidja oli otsustanud kahtlased kollased pakid valla ohtlike jäätmete kogumise punkti ära viia. Et sinna pääseda, pidi ta ühendust võtma keskkonnanõunikuga. Esimese hooga astuski mees trotüüliga ametniku kabinetti.
«Keskkonnanõunik on meil noorem mees ega teadnud ka, millega tegemist on,» meenutas Kaur. «Tulid siis kahekesi koos minu kabinetti.»
Nõukogude sõjaväes käinud Kaur taipas oma sõnul kohe, millega on tegemist. Trotüülipakid meenutasid vallavanema jutu järgi vanaaegset kandilise kujuga kollast seebipakki, millel olid kapsliaugud sees. «Päris heas korras olid,» lisas ta.
Kui demineerijad kohale tulid ja lõhkeaine vallavanema laualt kokku korjasid, arvas üks neist, et see oli sõjaaegne kraam.
Küsimusele, kas trotüülipakid kujutasid endast reaalset ohtu, vastas Kaur, et ehkki ilus nendega ringi jalutada ei ole, siis suurt ohtu ka just polnud. «Vallavanema elu ei olnud ohus,» kinnitas ta.
Kauri sõnul on pakkide plahvatama panemiseks vaja tugevat lööki. «Mahakukkumine ei tohiks veel piisav löök olla,» lausus ta. «Ehkki vanade pakkide puhul võib oht suurem olla.»
Lõhkamiseks on enamasti vaja trotüül süüdata ning selleks on pakkide küljes ka süütenöörid.