Vaesus ja harjumuse jõud ajavad pinsipäeval panga ette trügima

Foto: Elmo Riig / Sakala

«Inimesed on lihtsalt nii-ii vaesed!» hüüatab keskealine naine silmi pööritades ja kuidas-sellist-lolli-küsimust-üldse-küsida-saab-nägu tehes vastuseks pärimisele, miks eakad valutavate jalgade kiuste kuust kuusse pensionipäeva hommikul sularahaautomaatide juures tunglevad.

Eile veidi enne kella 11 võinuks Swedbanki Viljandi kontori kitsukeses eeskojas õhku noaga lõigata. Varasügisene päike on klaasist seinte ning mitme sularaha- ja makseautomaadiga ruumi palavaks kütnud ning seal ootab sabas 15 inimest. Vähemaks neid ei jää, sest nii kui üks jõuab tengelpunga kokku lüües väljuda, on vähemalt üks asemele tulnud. Huvitaval kombel on parasjagu kõik ootajad naised — paar umbes 40-aastast, ülejäänud ilmselgelt vanaduspensionärid.

Kahte lehte laiali

Pruunis seelikus ja rohelises jakis proua, kes iga paarikümne sekundi tagant kaht kopsakat kilekotti jalaga mööda põrandaplaate mõne sentimeetri võrra automaadi poole lükkab, rõhutab, et praegu pole järjekorda ollagi. Pool tundi varem olevat rahanõutajad ummistanud lausa pangaesise kõnnitee, nii et möödujad pidid edasipääsemiseks käima üle muru. «Tulge järgmine kord veidi varem, siis näete, mis üks hullumaja on,» soovitab ta.

Samal ajal trepimademelt uksepakule jõudvad varajases pensionieas daamid piidlevad hoolikalt nii enda ette kui selja taha ning peavad isekeskis, ent siiski läheduses viibijatele kuuldavalt aru selle üle, ega eeskotta trüginud ajakirjanik ometigi pilti tegema hakka.

«Televiisurisse küll ei taha,» itsitab üks ning laseb häbeliku pilgu justkui muu seas üle õla tänava poole lennata.

Moment hiljem lükkab üks panga telleritest teenindussaali ukse seestpoolt paokile, koputab talle kõige lähemal seisva naise õlale ning palub võimalust edasi astuda. Tundub, et fuajee tagumises otsas on keegi oma toiminguga jänni jäänud ning ootab nüüd professionaalse pangatöötaja abi. Mass pressib tõrkumata end kahte lehte laiali ning lubab näitsikul soovitud suunda minna.

Olgugi et appiruttaja ei ütle seejuures midagi, võib tema näolt välja lugeda, et see on rutiinne tegevus. Kuu esimene ots ongi aeg, kui pangas käib palju neid, kel pole õnnestunud moodsa tehnikaga sinasõprust sobitada.

Mis ikkagi on see vägi, mis kannustab elukogenud inimesi, kellest paljudel on kõrge ea tõttu liikumine valulik ja vaevaline, minema igal pensionipäeval juba veidi pärast kukelaulu südalinna piinlema?

Eks see vaesus ole

«Saad sa aru, inimesed on harjunud kogu kuu raha kohe välja võtma!» ütleb keegi rahvasumma keskelt. Olgu pealegi. Aga miks ikkagi kohe samal hommikul? Miks nad ei malda oodata õhtuni või järgmise päevani, mil on vähem rahvast liikvel?

«Ma pean kohe matustele minema — mis ma teha saan!» põhjendab äsja järjekorda lisandunud naine. Hea küll, see on erandlik olukord. Aga pankades tungeldakse ju iga kuu! Seega peab olema mingi üldisem põhjus, mis sunnib arvukalt inimesi samamoodi käituma.

«Eks see ikka vaesus ole,» arvab esimene seltskonda ilmuv härra, halli habemega Viiratsi valla mees Jüri Vollmann. «Uskuge või mitte, aga inimestel on tõepoolest raha selleks päevaks täiesti otsas. Vähe sellest: mul on kaks tuttavat, kes hakkavad juba kümme päeva varem noorematelt naabritelt laenama ja tahavad kohe, kui summa kontole tuleb, võlast lahti saada. Ja niimoodi kogu aeg,» selgitab ta.

Väitele tõestuse leidmiseks soovitab Vollmann kuu esimesel paaril päeval toidupoodides avali silmi ringi käia. «Kindlasti panete tähele, et siis on seal palju vaiksem. Alles kolmandal päeval, kui esimesed pensionid üle tulevad, hakkab liikumine tasapisi tagasi tulema. Viiendaks kuupäevaks on pilt juba hoopis teine,» räägib ta.

Lisaks on Jüri Vollmanni sõnul pangahulluse taga see, et paljud on oma alalised maksed ajastanud nii, et jokutamiseks ei jää aega. Tema isegi olevat mõne aja eest võetud laenu otsekorraldusega tagasimaksed sättinud seitsmendale kuupäevale. Samal ajal laekub teises pangas olevale kontole pension. Niisiis tuleb õigesti tegutseda, et kokkulepitud ajal oleks piisav summa parajas kohas ootel.

Südamerahu ennekõike

End tööliseks nimetav Maila Eirand poetab omakorda, et eakatele on kõige tähtsam südamerahu — neil peab alati rahaasjades kord majas olema. Selleks aga, et oleks võimalik aru saada, kui palju võib alanud kuul toidule kulutada, tuleb esmalt muud kohustused täita. «Alles siis, kui järelmaksud ja kommunaalid on tasutud, on võimalik välja arvutada, kui palju söögiraha järele jääb,» arutleb ta.

Linnalegendid räägivad sellest, kuidas mõned vanurid tavatsevad kogu sissetuleku esimesel võimalusel sularahana välja võtta puhtalt sellepärast, et nad panku ei usalda. Väidetavalt kardetakse, et iga päevaga, mis raha kontol seisab, kasvab võimalus osa sellest kaotada. Tagatipuks on liikvel lood, kuidas keegi on summa automaadist välja võtnud ning selle kohemaid telleril uuesti uuesti kontole palunud panna põhjendusega, et ta ei usalda masinaid.

Harjumuse jõud

Ükski pangakontori ees Sakalaga suhtlevatest inimestest eeltoodud anekdootlikke lugusid ei kinnita. Pigem tuuakse esile seda, et pensionärid on oma eale kohaselt suuresti harjumuste kütkes: kui sa ikka oled aastakümneid ainult rahatähtede ja müntidega toimetanud, pole sugugi lihtne rahaasju ühtäkki virtuaalmaailmas ajada.

«Harjumuse jõud on väga tugev,» võtab viljandlanna Helmi Riisenberg oma versiooni kokku.

Ja veel: ehkki ükski korralik inimene ei rutta seda esmajoones märkima, möönavad kõik pinnimise peale lõpuks ühtviisi, et oma panuse tunglemisse annab linna lumpen, kel on kombeks kõiki oma siniseid hommikuid alustada küsimusega, kust järgmise pudeli tarvis raha saada.

Enamasti on need noorepoolsed mehed, aga ka naised, kelle võib lehapilve ulatusse jõudmatagi ära tunda hõreda hambarea, pundunud näo ning väljaveninud dresside järgi. (Invaliidsus)pensionipäev on sellele kontingendile niisiis kuu ainus moment, mil eeltoodud küsimuse püstitamiseks pole tarvidust — ole aga mees ja käi pangas ära! Eriti hea, kui juba enne kella kümmet.