Juhtkiri: Kunst kolib välja

Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

Viljandi maavalitsuse otsus võtta Viljandi kunstnike ühenduselt tagasi kunstisaal ja muuta see dokumendihoidlaks tekitab mõtteid, tunnetest rääkimata.

Toimuvale pragmaatilist pilku heites tuleb tõdeda, et ehkki aastaid näitusepaigaks olnud ruumid on nii kunstnikele kui nende loomingu austajatele omaseks saanud, polnud need galeriiks rajatud. Küll aga kohendati ruumid hiljem ekspositsioonide tarvis ümber ja seati üles korralik valgustus. Nii tundub mõte, et loomerõõmsate väljapanekute asemel hakkavad samas kohas seisma lõputud riiulid tolmuvate dokumentidega, kurb ja otsus ise ennatlik.

Samas on mõistetav, et pealesunnitud kokkuhoius vaatab riik oma varad üle ja korraldab ümber. Et hiljuti loovutas maavalitsus ühe oma hoone põllumajandusministeeriumile, tuleb peavarjuta jäänud paberimajandusele kuskil ju koht leida.

Juba varem on aeg-ajalt kerkinud küsimus, kas kunstisaal pole alarakendatud. Rahalist tulu see ei too, kuid ülalpidamist nõuab. On nii-öelda ilu pärast.

Et linlaste kultuurilembuse plahvatuslikku kasvu ette näha pole ja ajapikku on Viljandisse tekkinud veel teisigi näitusekohti, pole ruumidele teise otstarbe leidmine just värske mõte. Sama kinnitab kunstisaali kuraator Aate-Heli Õun.

Küll aga tuli talle üllatusena tähtaeg, kui kiiresti peab ta välja kolima. Nii jääb kolmapäeval avatav sügisnäitus, mis on kohaliku kunstielu üks iga-aastasi tippsündmusi, üles vaid üheks ööpäevaks.

Kas on rahva meel liiga hõivatud lähenevate valimistega, jätab see tõik suurema osa neist külmaks või võtavad inimesed selliseid juhtumeid paratamatusena, igatahes pole rahvas meil kunstisaali nimel veel barrikaadidele tõusnud, nagu on mitmel puhul tehtud Tallinnas. Seal ütles rahvas oma sõna sekka siis, kui lammutamine ootas Sakala keskust ja sulgemine ähvardas Rahva Raamatu poodi. Võidukalt ei lõppenud kumbki protestiaktsioon. Viljandis on esialgu vaikne.