Tellisvigurid võivad olla talveaia jäänused

Pilkupüüdvad kivirajatised olid kunagi tõenäoliselt uhke talveaia osad. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kummaline kivirajatis, mille Heimtali mõisa peahoone restaureerijad päevavalgele tõid, on ekspertide hinnangul kunagise talveaia osa.

Restaureerimisprojekti järgi on Heimtalis plaanis taastada kunagine klaasveranda, mis lisaks mõisahoonele suursugusust ja uhkust. Vundamendi rajamiseks ette võetud kaevamistöö ajal ilmusidki välja vanad ehitised ning asjatundjad on nüüdseks jõudnud üksmeelele, et häärberi verandal oli kunagi troopiliste taimedega talveaed.

Troopilised taimed

Mõisa ajalugu põhjalikult uurinud Imbi-Sirje Torm ütles, et ühel 1913. aastal tehtud fotol on näha taimi. «See, mis nüüd nähtavale tuli, oli vaid varasema arvamuse kinnitus,» lausus ta. «Verandal oli põhjaküljel uks ja katusel asus piiretega rõdu.»

Torm meenutas, et ühe varasema remondi ajal oli avatud vundament veranda lõunapoolse seina kõrval ning sealt tuli nähtavale põrandaalune avar tühi ruum, võimalik küttekolde asupaik.

«Mõisasaali vastasküljel oli katusealune, mida ümbritsesid lilled,» rääkis Torm. «Neist haruldasemad olid tobiväädid, millest üks on säilinud tänaseni.»

Talveaia versiooni toetab ka Viljandimaa muinsuskaitse vaneminspektor Anne Kivi. «Arvatavasti oli tegu uhketele taimedele mõeldud talveaiaga, mida kõigi eelduste kohaselt sai kütta,» ütles ta.

Mõisa saali all asusid tõenäoliselt küttekolded, kuid nendeni seekord ei jõuta. «Põranda alla sügavustesse me minema ei hakka, sest see tähendaks tohutuid kaevetöid,» selgitas Kivi.

Muinsuskaitseameti peainspektor Jaan Vali nentis, et varem pole ta sellist ehitist kohanud.

«Sellel kohal asus XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algul klaasitud verandataoline ehitis, seega võibki müür olla veranda vundament,» arvas ta.

Omalaadne ehitis

Tellistest vigurid võisid Jaan Vali hinnangut mööda olla näiteks lillepeenrad. Vundamendi äärest võis minna suitsulõõr, mis soojendas pinnast talvekuudel. Kust köeti ja kuidas suits korstnasse jõudis, ei ole siiski päris selge.

«Osa ehitisest on hiljem lampkasti rajades ära lõhutud ja seepärast on kõik muidugi ainult oletus,» toonitas Vali. «Kuna meil ei ole praegu vahendeid, et seda põhjalikumalt uurida, tuleb jätta võimalus järeltulevatele põlvedele.»

Praegu töötatakse välja projekti, mis arvestab muinsuskaitselist väärtust ning tehnilisi ja tellija võimalusi. Arhitekt Urmas Arike on välja pakkunud lahenduse, kuidas ehitist valgustatud kujul eksponeerida ning jätta ligipääsu võimalus hilisematele uurijatele.

1850. aastal valminud mõisat taastab aktsiaselts Remet ja raha tuleb selleks Euroopa Liidu regionaalarengu fondist.