Tõnis Tulp: olen endiselt Euroopa Liidu vastu

Tõnis Tulp Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Tõnis Tulp ei pea enda volikogusse pääsemist kuigi tõenäoliseks, küll aga arvab ta, et üksikkandidaadina ülesastumine kannab omaette sõnumit.

Tõnis Tulp, mida olete viimastel aastatel teinud?

Eestimaal mulle enam leiba ei jätkunud. Olen praegu renditööline. Mitu aastat ehitasin ja remontisin Norras laevade ja naftapuurtornide elektrisüsteeme. Olen töötanud ka Soomes.

Kui palju olete Viljandi muredega kursis ja kas volikogusse pääsedes jääte alaliselt siia?

Tunnistan ausalt, et info on lünklik. Paigale jäädes saab puuduva tasa teha. Tahan alaliselt Eestis elada. Kas see õnnestub, sõltub juba tööleidmise võimalustest. Praegu tundub, et need on üsna väikesed ja panevad mu sundseisu.

Kas üksikkandidaadina ülesastumine on sõnum?

On küll. Ma ei lepi suurte parteide tehingutega võimu nimel ega taha ennast siduda ühendusega, mis eeldab kindlal viisil hääletamist, isegi siis, kui see on mu sisetundega vastuolus.

Olen realistlik inimene ja kujutan üpris hästi ette, kui väike on tõenäosus valitud saada. Asja otsustas see, et minu poole pöördusid mõned inimesed, kes tunnevad mind juba pikka aega ja teavad hästi mu vaateid. Nad ütlesid konkreetselt, et ei lähegi hääletama, kui mina oma kandidatuuri üles ei sea.

Oletades, et selliseid inimesi võib olla veel, otsustasin, et minu taha asi pidama ei jää.

Eks mõnelgi pool Eestis taheta nüüd Tarandit teha, nagu rahvasuu ütleb. Aga ma päris tõsiselt ei arva, et see õnnestuks siin. Mastaabid ja tuntus pole siin üldse võrreldavad. Sellegipoolest on see erakondadele märk, millesse peaks väga tähelepanelikult suhtuma. Rahval on parteipoliitilisest jantimisest tõepoolest kõrini.

Kas on mõni huvigrupp, keda olete kõige pädevam volikogus esindama?

Ma arvan, et tean üht-teist kinnisvarast ja ehitusest. Juriidiline pool vajaks muidugi värskendamist, sest seal muutub midagi kogu aeg. Need on valdkonnad, milles ma oskan kõige rohkem kaasa rääkida. Üht-teist tean muidugi ka süsteemsest elukorraldusest.

Teemade ring, millest ma huvitun, on väga suur. Seisukoha oskan kujundada kõigis valdkondades ja kui milleski jänni jään, saan alati spetsialistidega koostööd teha.

Minu tugevus ongi see, et ma ei kipu ise otsustama, vaid pean nõu asjatundjatega.

Mis on need sotsiaalsed valupunktid, millest  mööda vaadata ei saa?

Eks kõigepealt üksikisikute toimetulek. Viljandi elanikkond vananeb järjest rohkem. Kellel vähegi hakkamist, suundub parema elu otsinguil mujale, eriti puudutab see noort rahvast. Imeharva tuleb keegi siia tagasi.

Pensionäride linna staatus pole sugugi utoopia, see ootab Viljandit varsti, kui ei looda uusi töökohti, ei tule investeeringuid ega teki uut elukontseptsiooni.

Mida saab linnavalitsus omalt poolt ära teha, et näiteks töökohti juurde tekitada ja ettevõtluskeskkonda parandada?

Linnavalitsus otseselt ei saagi.  Linn ei saa ise olla ettevõtja, ta saab vaid tingimusi luua.

Paraku ei saa katla ühes servas keeta paksemat suppi kui terves katlas. Viljandi pole mingi imekoht, kuhu raha kokku voolama hakkab. Aeg, mil siin näiteks suvitamas käidi, on ammu minevik. Praegu minnakse Kanaaridele või kuhugi mujale. Maailm on väiksemaks muutunud.

Viljandis pole ühtki kullaauku, mis oleks kaevamata. Ainuke meetod, mis ehk tulemust annaks, on süsteemsus. Praegu kipub kõik see, mis on Viljandis ehitatud, jääma ühekordseks ürituseks. Saadakse kusagilt sahmakas raha ja tehakse asi kiiresti ära.

Vaadake näiteks Pärnu maantee alguse ringristmikku — see rajati ehk liigagi suurejooneline, samas ehitati Reinu tee ja Riia maantee ristmikule mingi nikats. Mõistan, et kui ei ole raha, ei saa ka ehitada, aga poolikud hädapärased lahendused on asjatu kulutus. Vaja on terviklikku lähenemist.

Ühekordsetele europrojektidele rajatud eluviis annab tulemuseks palju lõpetamata töid ja eklektika. Just sellepärast olengi keskelt juhitava eurobürokraatia vastane. Nõukogude ajal olin samasuguse Moskvast tuleva keskjuhtimise vastane ja see, et otsustamine on nihkunud Brüsselisse, ei muuda midagi.

Saan hästi aru, et eurorahaga saab midagi korda teha, aga ma olen olnud alati iseseisva riigi isekorraldamise poolt. Et see raha, mis siit maksudena tuleb, jääks siiasamasse ega läheks kuhugi bürokraatia masinavärgi õlitamiseks.

Asju peaks meil lahendama ühistu printsiibil: kui tahetakse midagi ära teha, pannakse raha kokku ja viiakse asi ellu.

Tundub, et mõtlete rohkem terve Eesti mastaabis, mitte niivõrd Viljandi-keskselt.

See on tõesti nii. Meie riigis hakkab kõik olema nii, nagu otsustatakse seal, kus otsuseid teha saab.

Eesti-suguses väikses riigis võiks edukalt rakendada Šveitsi eeskujul otsedemokraatiat, eriti võttes arvesse internetiajastu võimalusi. Meil pole tarvis nii suurt, kulukat ja raskesti toimivat esindusdemokraatiat, nagu on praegu.