Repliik: Ma kõnele mulgi keelen

Helgi Kaldma Foto: Elmo Riig / Sakala

Kui võrokesed kokku saavad ja kõnelevad, voolab neil omakeelne jutt kui sillerdav oja, aga mõni kuulaja nõuab tõlki. Mulgid ajavad esialgu läbi kirjakeelega, kui mõni erand välja arvata. Kõnetades Mulgimaal ükskõik kui vana memme või taati meie käibekeeles, tuleb ka vastus selles, ainult vahel lipsab sekka mõni reetlik sõna.

Paraku leidub palju neid, kes vana kõnekeelt lausa tõrjuvad: mis seda hääbunut üles soojendada, igas külas oli varem nagunii oma keel, kirjas seda enamasti ei kasutatud ning pealegi pole see üldse keel, vaid murre. Ka «Sakalat» on unustusse vajuva keele ülessoojendamise eest hurjutatud.

Nõnda nagu vanad kindakirjad, pitsimustrid ja koogiretseptid, liidab ka meie keel olnud aega ja tänast päeva. Tulevikku rajatakse ju mineviku müüridele.

Kõige rohkem paelub endisaegne keel koolilapsi, ent see pole tulnud ärksate koolmeistrite toeta. Juba on mulgi keel jõudnud õpperingide tasemelt päris koolitundi. Mõni aasta tagasi jätkas ilmumist «Mulgi Almanak» ja äsja tuli välja ajalehe «Üitsainus Mulgimaa» sügisnumber.