Alli Lunter: Õpetajatele tehtud palgast loobumise ettepanek on solvav

Alli Lunter Foto: Elmo Riig / Sakala

TAHAN AVALDADA järelmõtteid 3. oktoobri «Sakalas» ilmunud artiklile «Pedagooge ootab palgata puhkus».

Lendu läinud määratlus «õpetajate sundpuhkus» on sisuliselt vale. Küsimus ei ole ka palgakärpes, mida tuleb ette tootmissfääris. Viljandi linnavalitsus on õpetajatel tungivalt soovitanud võtta viis palgata puhkuse päeva. Selle põhjus on linnavalitsuse kehv rahaline seis.

Kohustada ei saa niisuguseks sammuks kedagi — omavalitsusel pole õigust riigi palgal olevate õpetajate palka puutuda. Surve, et õpetajad selle avalduse kirjutaksid, on paraku tugev. Mõnes koolis on koostatud koondnimekiri, kuhu õpetajad annavad nõusoleku kinnituseks allkirja. Mõnes on juhtkond avaldused valmis trükkinud, jääb üle vaid allkiri lisada.

Säärane triangel käib Viljandis ja mõnes Viljandimaa vallas, mitte sugugi kõigis Eesti omavalitsustes.

SOLVAV ON viis, kuidas asju aetakse. Õpetaja peab näiliselt vabatahtlikult loobuma viie päeva palgast. Kui linnavalitsus paluks viisakalt ja otsekoheselt kinkida neljandik kuupalgast linnakassasse, mõtleksin selle üle, sest siis oleksin annetaja-kinkija — protsessi sisu ongi ju kinkimine.

«Olgem solidaarsed!» kõlab selle toimingu puhul üleskutse. Aga kellega solidaarsed? Kas linna palgal olevate töötajatega? Kes õpetajatega solidaarne oli, kui riik 1. juulist nende palka alandas? Ei mäleta, et keegi oleks midagi pakkunud. Aastaid on õpetaja palk riigi keskmisest kaugele maha jäänud.

KUI LINNA raha on nii otsas, et peab õpetajatelt toetust paluma, tekib küsimus, kes siis kooli ülal peab. Kui linn ei suuda seda teha, peab ta oma tööd analüüsima.

Kõike ei maksa ka majanduskriisi kraesse sokutada. Ei ole usutav, et riik ei anna palgaraha pearaha, õppekava ja ettenähtud suurusega klasside alusel ega pea sealjuures kinni tariifsetest palgamääradest. Osa pedagoogilisi töötajaid on küll linna palgal, kuid õpetajad ei ole.

ÕPETAJAL POLE kellegi poole pöörduda. Kohalik ametiühing on varjusurmas. Ametiühingu allorganisatsioonidele on samas küsimuses saabunud Eesti haridustöötajate liidu juhatuse esimehe Sven Rondiku kiri, kuid selle sisu arutatud ja sellele toetutud pole.

Tsiteerin kirja. «Tasustamata puhkust seadus ette ei näe, seega saab selline lahendus olla vaid poolte kokkulepe. Meie ametiühingu usaldusisikud peaksid vajadusel korraldama kohtumisi valla- või linnavalitsuste esindajatega küsimuste sisuliseks arutamiseks ning lahenduste leidmiseks. Õpetajate üleriigiliselt kehtestatud palga alammäärad peavad olema tagatud. Tasustamata puhkus peaks küll olema viimane asi, millega ametiühingu organisatsioon kui ka individuaalselt iga õpetaja peaks nõustuma.»

OLLES TUNDNUD pisut huvi riigilt tuleva palgaraha ning linnalt saadava raha suhte ja sihtostarbe vastu, jõudsin järeldusele, et tegemist on tõelise läbipaistmatusega. Tundub, et linnavalitsusel on üsna suured volitused raha üle otsutada.

Konkreetseid kalkulatsioone oodata on tulutu. Selgitused on nii mitmesed, et lõpuks ei oskagi enam küsida. Riigilt saadav ja linna raha on segi ja koos ning nende ümbertõstmiseks on väga palju võimalusi.

Nii et raha kasutamist annab mitmeti põhjendada. Ega koolil suurt mõtet kokku hoida olegi: ülejääk rändab ikka linna ühtsesse katlasse ja jagatakse linnavalitsuse vajaduste (suva) järgi. Direktor on oma koolis eikeegi.

Praegu on koolijuht kahe tule vahel: õpetaja nõuab selgitust ja linnavalitsus teeb sund­ettepanekuid. Kelle poole peaks ta hoidma? Ikka selle poole, kelle palgal ta on. Lähiminevikust on võtta mitu ilmekat näidet, kuidas omavalitsusega konflikti sattunud lugupeetud direktorist vabanemiseks leitakse sobiv moodus.

LÄBIPAISTMATUSEST ja samas läbimõtlematusest kõneleb seegi asjaolu, et kõigilt palutakse viie tööpäeva raha, ometi on nii koolid kui omavalitsused raha erinevalt kulutanud.

Tundub, et raha palutakse igaks juhuks ja muudeks juhtudeks. Olen veendunud, et kui kõnealune ebaeetiline ettepanek nüüd läbi läheb, hakkab see korduma. Järgmine kord tehakse võib-olla juba kümne päeva palga loovutamise ettepanek.

NIISIIS, DIREKTOR kardab linnavalitsust ja õpetaja direktorit. Suhteid kooli juhtkonnaga on ju tark hoida, sest vahel on vaja vaba päeva, rühmatunde, lisatunde, lisatasu, leebemat suhtumist atesteerimisel või õppetöö ajal reisile minna. Need põhjendused on kolleegidelt endilt.

Õpetaja tahab ka olla soositud. Olgugi et praegu on kõik kooli koridorinurgad niinimetatud sundpuhkuse probleeme täis ning inimesed on ärevil ja vahetavad mõtteid, koosolekul keegi sõna ei võta. Targem on vait olla, sest õpetajatöö on niisugune, et olles juba valinud selle ameti, jääd ikka ja alati süüdi: kogu aeg on ju midagi tegemata sel lihtsal põhjusel, et pedagoogitöö on haaramatu.

Õpetaja on alandatuse ja süüdlase sündroomi omaks võtnud. Viisakas on ta ka ja nii lepibki sageli sellega, mida kästakse. Ta ei suuda lihtsalt veel mingit süüd enda kanda võtta, nagu seda, et ei ole nüüd solidaarne. Küllap sellele on lootnud ka palgata puhkuse ettepaneku tegijad.

ÕPETAJAID hirmutatakse normkoormuse suurendamisega. 3. oktoobri «Sakalast» loeme: «/.../ veel halvem oleks suurendada pedagoogide koormust ning osa õpetajaid koondada.»

Sellega on tegelikult nii: omavalitsused ei suurenda normkoormust, seda teevad koolide juhtkonnad üksi või koos otsustades. Loomulikult on omavalitsusel nõuandev kaal.

Normkoormuse suurendamine ei tähenda mingil juhul koondamist, vaid endise nädala tunniarvu pealt väiksemat tasu. Ega õpetaja suuda palga nimel mitme inimese koormust kanda. Normkoormuse kasv ei pea sugugi olema igipüsiv, seda saab igal õppeaastal muuta.

Enamik õpetajaid ei teagi, kust ja kuidas palgaraha tuleb, ning laseb end lihtsalt ära rääkida.

Ameerika kirjanik Kurt Vonnegut ütleb umbe jooksnud olukordade kohta: «Mis teha!» Nii meiegi. Ja nii need Väikse Peetri leivakotid tühjaks süüaksegi. Õukondlik ringkaitse saab sellest ainult tuge.