Juhtkiri: Lahkarvamuste linn

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

Alles möödunud nädalal põles Viljandis Dolli villa ning sel puhul ei pääsenud «Sakala» mööda küsimusest, kuidas linn kaitseb oma vanu uhkeid hooneid. Tänases ajalehenumbris hõivab tervelt kolm lehekülge arutelu selle üle, milline peaks meie maakonnakeskus välja nägema.


Igal inimesel kipub olema loomiseks loodud linnast oma ettekujutus. Kui ühed näevad hea ja inspireeriva elukeskkonnana avangardistlikku arhitektuuri, põlastavad teised selle lastehaiguseks, veiderdavaks mänguks pleki ja betooniga. Kui teised soovivad linnakujunduses sulamit modernsusest ja pärandkultuurist, näevad kolmandad selles eklektikat. Kui kolmandatele tähendab ideaalne Viljandi stiilipuhast vanalinna ajastutruult restaureeritud hoonete ja pisikeste kohvitubadega, siis neljandate meelest on see läägelt vanamoeline ja väikekodanlik.



Lahkarvamuste kiuste kerkib eriilmelisi rajatisi üha juurde, samal ajal kui teised silmanähtavalt hukule vastu murenevad.



Tänases «Sakalas» nendib kunstnik Urmo Raus, et vaieldava väärtusega ja läbimõtlematult rajatud Arkaadia aiale kulutatud miljonite eest oleks linn saanud korda teha nii mõnegi räämas fassaadi. Hirmuga, et kui me euroraha kiiresti mõnesse projekti ei paiguta, libiseb see meil käest, unustame euroopalikud tavad.



Viljandi peaarhitekt on pikalt puhkusel olnud, et lastele pühenduda, ent tema eemalolek annab linnas üha valusamalt tunda. Paistab, et ka linnavalitsus pole olnud eriti usin lahendusi otsima. Sundvõõrandamise kõrval võiks kaaluda näiteks linna ja omaniku laenusuhet, mis päästaks omaniku liigkasuvõtlikust intressist ja annaks linnale hoonete hukkumist ennetava ajavõidu.



Ilusaimad arhitektuuriansamblid pole sündinud mitte siidkinnastes kodanikke kohtleva võimu all, vaid mõne sihikindla ja visa visionääri juhtimisel. Me ei pea oma linna üles ehitama elude hinnaga, nagu tehti seda Peterburi Neeva suudme sohu rajades. Meil tuleb vaid pisut pingutada.

Tagasi üles