Leiba küpsetatakse ja süüakse iga päev leivapäevadest ja -nädalatest hoolimata ning äsja ahjust võetu ootab einestajaid ka kahes Viljandi söögikohas.
Leib tuleb sööja lauale firma ahjust
Need, kes lõunastavad Grand Hotel Viljandi restorani buffet’ lauas ehk tõstavad oma käega endale suppi ja praadi, lõikavad ise ka leivaviilu ja kui soovivad, määrivad sellele võid peale.
Leiba ei tooda poest, vaid selle küpsetab oma pagar, nagu on kombeks Euroopa esinduslikumates söögikohtades.
Nagu igal tööpäeval, avas restoran ka eile kell pool kaksteist lõunastajatele ukse ning siis olid juba soojad leivapätsid laual rätiku all, nuga juures.
Pagar Maarika Köster ei alustanud leivategu kaks päeva varem, nagu tegid vanasti taluperenaised või talitavad tänapäevalgi kodused leivaküpsetajad. Ta segas hommikul kell üheksa taigna pulbrilisest juuretisest, leivasiirupist, pärmist ning rukki- ja nisujahust. Panemata jättis ta säilitus- ja jahuparandusained — need, mida oma tervisest hoolivad inimesed kõige enam kardavad.
«Tunni kerkib, teise tunni küpseb ning ongi valmis,» sõnas pagar ning õhkas öeldule lisaks: «Soe leib ja natuke võid peal — mis saab veel parem olla!»
Ta küpsetab iga päev nii palju leibu, kui arvatakse söögisaalis kuluvat. Mõni ostab ka kaasa ning mõni tellib. Küpsetaja ise sööb kas Pärnu või Hääd leiba, mida saab poest. Need on perele odavamad osta ja viilud on käepärased võtta.
Ka osaühing Isu Tuba ei paku toidu kõrvale poeleiba. Firma Tallinna tänava äärses söögikohas on igapäevased einestajad juba ammugi harjunud ostma toidu juurde pätsikese, mille kaal on 70 grammi.
«1992. aastast alates otsisin head tehnoloogi ja tänavusest jaanuarikuust on ta meil lõpuks olemas — Svetlana Putnik,» rääkis Isu Toa juhataja Ene Saar. Tema sõnul saab sealt nüüd kõike, mida on võimalik jahust ja seejärel juba ka leivast valmistada: liha-, rosina- ja puuviljaleiba, vigurleibu ning eriliselt kujundatud küpsetisi, mida sobib viia soolaleivaks.