Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia direktori Anzori Barkalaja sõnul on «kompetentsikeskus» ja «loomeinkubaator» mõisted, millest arusaamiseks
tuleb uurida, kuidas neid nii-öelda süüa sünnib.
Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia direktori Anzori Barkalaja sõnul on «kompetentsikeskus» ja «loomeinkubaator» mõisted, millest arusaamiseks
tuleb uurida, kuidas neid nii-öelda süüa sünnib.
Läinud nädala teisipäeval helistas mulle üks eakas naine, kes tunnistas, et ei saanud aru samal päeval ilmunud artiklist «Kompetentsikeskus rajab loomeinkubaatorit». Suurem osa sõnu olid pensionärile tundmatud ning isegi siis, kui sõnad olid arusaadavad, jäi lause mõte segaseks.
Helistaja esitatud täpsustavate küsimuste järel sain aru, et olin kirjutanud tõepoolest halvasti loetava loo ning selle parandamiseks otsustasin teha kultuuriakadeemia direktori Anzori Barkalajaga uue intervjuu ning esitada samu küsimusi, mida lugeja oli mulle esitanud.
Miks need sõnad, mida te oma ettevõtmises kasutate, on nii keerulised?
Alustame kompetentsikeskusest, eks?
Jah.
Maailma mõttes on see üsna vana lähenemine: ühtsesse vaimsesse ja füüsilisse ruumi viiakse kas mingi valdkonna või mõne piirkonna teatud oskus ja vilumus. Seda on mujal väga palju tehtud: Ühendriikides, Ühendatud Kuningriigis, Saksamaal ja kui meile lähemale tulla, siis ka Rootsis ja Soomes.
Mõte on selles, et inimloomuses on tegutseda vaikselt nohisedes omaette, aga üksik jõupingutus jääb nõrgukeseks. Kui viia inimesed ühte ruumi kokku, avastavad nad korraga, et päris mitmel on ühesugused eesmärgid.