Eugen Veges: Eelistada tuleb «rumalaid»

Eugen Veges

FOTO: Erakogu

ALUSTUSEKS tsiteerin Andrew J. Holmesi: «Pidagem meeles, et elanikkond, ühe särava erandiga, koosneb teistest inimestest.»


Šveitsis pidavat olema paari­kümne tuhande elanikuga piirkondi, kus volikogusid omavalitsuste juures ei ole. Kaks korda aastas peetaval üldkoosolekul valitakse täitevvõim ja määratakse ametisse komisjonid.



Puudust inimesed esindajatest ei tunne. Pigem vastupidi: nauditakse üksmeeles sündivaid otsuseid ja tuntakse uhkust kogukonda kuulumise üle.



Säärane otsustamine sobiks ka meie suhteliselt väikesearvulisele kogukonnale.



EESTI ühiskonnas toimival esindusdemokraatial puudub sisu. Esindajate ja esindatavate suhted on külmad, puudub vastutus. Poolte läbisaamine on sageli pingeline ning mõttetult palju on vastandamist ja vastuolusid.



Kui esindusdemokraatiale truuks jääda, võiksime vähemalt muuta


valimismetoodikat. Nimeline ringkondade esindamine tekitaks vastutuse, mis vähendaks improviseerimist, selgendaks esindamise piire ja aktiviseeriks kodanikualgatust.



Muudatuste eeldus on seadusandja tahe. See paistab paraku puuduvat, sest sellega piirataks ka iseenda otsustamis- ja vastutusvabadust. Pealegi nõrgestaks muudatus ühiskonnas erakondlikku ülemvõimu, tehes otsustajatele raskeks esindajatekotta pääseda ja ihaldatud kohal istuda.



Kokkuvõttes: seadusandjal pole muudatusteks motivatsiooni.



SELLEGIPOOLEST saaks muuta esindamiskultuuri, kui eelseisvatel valimistel langeks eelistus nii-öelda rumalatele kandidaatidele — neile, kes ei oska ise otsustada, vaid küsivad nõu teistelt.



«Rumalad» tunneb ära valimislubadustest. Tavaliselt ei jaga nad suurejoonelisi investeerimislubadusi ning eelistavad sellele laiapõhjalisi arutelusid, võimaluste täpsustamist ja ühist otsustamist.



Kindlasti ei jaga «rumalad» materiaalsete hüvede lubadusi. Nad ei materda ega halvusta teiste tegemisi ja seisukohti.



«Rumalaid» iseloomustavad tasakaalukus, ligimeseaustus ja elukogemus. Oma voorusest nad suurt räägi, küll aga räägivad sellest teised.



Võiksime seekordsetel valimistel eelistada kandidaate, kes oskavad ja tahavad korraldada otsustamiseelseid arutelusid ning toetavad rahvaalgatust. Üksnes niisuguste esindajate puhul jääks valija ja valitu side ka valimiste järel kestma ega piirduks kampaaniaajaga. Demokraatia sisu ja mõte selles ju seisnevadki, et ei esindata isiklikku arvamust, vaid valija tahet.



ÜHISKONNAKORRALDUST, milles esindaja ja esindatava side katkeb, ei saa nimetada demokraatlikuks. Väikese seltskonna otsustamised, millesse üldsust ei kaasata, on omased pigem diktatuurile kui demokraatiale.



Eestis praktiseeritav demokraatia paistab olevat muteerunud: selles ei leidu piisavat kohta valija tahtele. Demokraatiat justkui oleks, aga samas pole ka. Võim riigis paistab toimivat rahva üle, mitte rahva nimel.



Õigete ja õiglaste otsuste eeldus on laiapõhjalised arutelud. Ideed ja seisukohad, mis kujunevad külade, alevike, tänavate, korterelamute ja teiste kogukondade liikmete arutelu tulemusena, kindlustavad arengu ning tagavad kogukonna liikmete üksmeele.



Üksmeel omakorda loob ühtekuuluvustunde. Isegi materiaalne puudus ei paista meid nii palju kimbutavat kui ühtekuuluvustunde puudumine.



EELISTUSED muutuvad ajas, sõltudes arengutest ja elukeskkonna muutustest. Just seetõttu ei saa valitute osalemist otsustusprotsessides võrdsustada esindamisega. Valimisloosungite ja -programmide aktuaalsus muutub, pealegi haihtub suur osa sellest igasugustesse lepetesse.



Kui elanikkonda otsustusprotsessidesse ei kaasata, süvenevad ühiskonna vastuolud. Valitsemiskultuur, mis tugineb väikese huvigrupi seisukohtadele, vajaks muutmist.



Väikese seltskonna tõde kuulata ja kummardada on väsitav ning viib ühiskonna paratamatult kriisi. Seevastu arvamuste paljususele rajatud ühiskond saaks uue hingamise, kui ühiskonnakorraldust puudutavaid otsuseid hakatakse langetama senisest demokraatlikumalt, üldsuse huve eelistades.



KAOS RIIGI rahanduses ja erakondade varalaeka kõhnumine soosivad poliitilise kultuuri muutmist. Elanikel ei paista soovist samuti puudust olevat.



Muudatusteks ei pruugi lähemal ajal enam soodsamat hetke tulla. Varsti hakkavad jälle oma mõju avaldama demokraatia summutajad, olgu siis erakondade «katuseraha», seadusandliku kogu parteide soov kehtestada ülemvõim ka omavalitsustes või miski muu.



Inimeste võimuses on luua oma kodukohast omavalitsus selle kõige otsesemas ja ilusamas tähenduses. Selle peamine eesmärk oleks elanike teenimine, mitte käskude ja korralduste jagamine ning inimeste eest otsustamine.



Vallavõimu saab inimsõbralikumaks muuta. Selleks tuleks vaid vältida staažikate kõiketeadjate volikogudesse pääsemist, eelistades neile elanike huvide eest seista tahtvaid empaatiavõimega inimesi.



Uute isikute volikogudesse pääs võiks muuta arusaamu esindamisest. Esindatakse ikka inimesi, mitte valikulisi valimislubadusi.

Tagasi üles
Back