Üle kümne aasta vana Ford Escort, mis septembri viimasel päeval Suure-Jaani vallas tuleroaks langenud garaažis ära põles, oli ühe mehe ainuke võimalus koduväravast kaugemale pääseda.
Jalutu mees jäi liikumisvõimaluseta
7. oktoober 2009, 16:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Selle auto turuväärtus oli väike, aga eluväärtus suur,» ütles Imbi Kask, kelle abikaasa Ilmar on olnud sclerosis multiplex’i tõttu juba üle kümne aasta ratastoolis.
Mees oli haigestunud 22-aastaselt pärast sundteenistust Nõukogude armees.
Pärast sõjaväge töötas Ilmar Kask hooti halvenevast tervisest hoolimata autojuhina. Varsti oli vaja käies üha rohkem kepi abi kasutada, edasi tuli ratastool.
Praegu ei ole see ravimatu haigus küll süvenenud, aga igal hommikul tuleb tund aega harjutusi teha, et üldse liikuma, see tähendab ratastooli saada.
Kui tal elus vedanud on, siis naisega. Pisikest kasvu Imbi harib peenraid ja põldu, sest elada tuleb ainult mehe pensionist ja piskust puudega inimese hooldaja rahast, mida talle makstakse.
Korra nädalas sõitis paar Viljandisse arsti juurde või kirikusse, sest usk ja kogudusekaaslased on raskes elus suur tugi.
Ilmar Kask on Saaremaa mees ja igal sügisel, kui vähegi võimalik, võeti ette Saaremaareis.
Nüüd on sellel kriips peal.
«Ei maksa arvata, et meie Ford oli logu. See oli väga heas korras. Oktoobris oli ülevaatus ja tahtsime selle võimalikult hästi korda teha, sellepärast saigi remonti viidud. Põhi tahtis natuke kõpitsemist,» selgitas Ilmar.
Ilmar lisas, et see ei olnudki lihtsalt auto, vaid otsekui pereliige.
Sõbrad teavad Imbi ja Ilmari murest ning on neid jõudumööda toetanud. Paar ise ei taha mingil juhul ajalehe kaudu raha korjama hakata.
«See oleks nagu kerjamine, inimestel on palju suuremaid õnnetusi,» leidis Imbi Kask.
«Aga kui keegi heast südamest pakub, võtaks vastu küll,» oli Ilmar pragmaatilisem.
Kogu selle ettevõtmise ja Kaskede pere mure avalikuks tegemise taga on Suure-Jaani valla sotsiaalosakonna juhataja Aave Toomsalu, sest vallal ei ole võimalik Ilmarile ja Imbile autot muretseda.
Hätta sattunute jutu peale, et raha nad mingil juhul paluda ei taha, ütles Aave Toomsalu, et seda on siiski vaja. «Ma ju tean teie olukorda. Selle sissetuleku juures on autot osta väga raske.»
Aave Toomsalu peab väga suureks vedamiseks, kui leiduks mõni jõukas inimene, kes oma vana universaalkerega ja üsna heas korras Volkswageni neile loovutaks või üliodavalt ära müüks. Universaalkerega peab auto kindlasti olema, et ratastool sisse mahuks ja Imbi selle sinna tõsta jaksaks.
«Sellist autot ei tasu muretseda, mis esimese põõsa juures katki läheb,» ütles sotsiaaltöötaja ja Ilmar oli sellega nõus.
Pangakontot ei lubanud Imbi lehes ära trükkida, küll aga on ta tänulik, kui keegi talle sobivast müügil olevast autost või abistamissoovist telefonil 5190 3740 teada annab.