Juhtkiri: Viljandi põlevad pärlid

Foto: Madis Luik

Elus on vääramatuid seadusi: valimiste eel kuuleme helge elu lubadusi, päikeseloojang on alati kaunis, talv saabub ikka ootamatult ja selle tulles kasvab tulekahjude arv.

Seega ei tohiks meid panna imestama teade, et arvatavasti kodutu lõkkest sai alguse veel üks tulekahju. Ilmad on jahedad ja elu, milline see ka poleks, tahab elamist. Siiski tundsid paljud viljandlased sügavat kahetsust, kuuldes, et linna ühe peatänava ääres olev omanäoline, ent laokile jäetud villa sai kannatada.

Inimesi, kes ei suuda või ei taha ühiskonnaga ühte jalga käia, on alati leidunud. Karmima korraga riigid, kes isikuvabadusest suurt numbrit ei tee, koristavad kahtlased tegelased silma alt ära. Küllap mäletavad vanema põlvkonna inimesed hästi, kuidas nõukogude linna tänavapilti sobimatuid inimesi saadeti mõnda eesrindlikku majandisse ümber kasvama. Pagendatu tahe oli sealjuures teisejärguline, et mitte öelda täiesti tähtsusetu.

Paraku ei kao kodutud meie hulgast tõenäoliselt mitte kunagi, ükskõik kui palju ja häid hooldekodusid, sotsiaalmaju, supikööke ja abiorganisatsioone me ka ei looks. Alati jäävad ühiskonda alles kirjandusest tuttavad sümpaatsed Nipernaadid ja Rasmuse sõbrad hulkurid ning nende kõrval kõverpeegelpildina linnade lindpriid oma eksleva pilgu, alkoholileha, kasimata oleku ja ettearvamatu käitumisega.

Liig oleks linnavõimudelt praeguses majandusolukorras oodata kõikide lagunevate kaunite hoonete sundvõõrandamist ning kordategemist, sest Viljandis on tuhmuvaid pärleid kahjuks liiga palju, küll aga võiks linn hoonete haldajatega rangem olla. Nagu villa Dolli tulekahju järel selgus, polnud linn teinud selle omanikule ettekirjutust, et too suleks hoone kindlalt kodutute eest.

Vajadusest karmima käe järele on räägitud ka valimislubadustes. Elame, näeme.