Juba juunis hoiatas Viljandi linnapea Kalle Jents, et omavalitsuse tulude kokkukuivamise korvamiseks tehakse kõigile linnalt palka saavatele inimestele tungiv ettepanek võtta käesoleva aasta jooksul viis tasustamata vaba päeva. Sõnapaari «tungiv ettepanek» kasutas meer seetõttu, et otseselt sundida selleks kedagi ei saa.
Ka õpetajatel tuleb enne aasta lõppu palgata puhkusele minna. Ent miks, kui nende töötasuks annab raha riik?
Tõepoolest: pärast seda, kui õpetajate palka käesoleva aasta algul neli protsenti kärbiti, ei ole valitsus pedagoogide töötasu vähendanud. Samas on koomale tõmmatud muid koolidele määratud summasid, näiteks investeeringuraha, ja omavalitsus oodatud finantsidest ilma jäetud.
Õigupoolest polegi praegusel juhul sisulist vahet, kas raha jääb puudu riigil või linnal. Sõltumata sellest, kuidas keegi mõistab solidaarsust ja õiglust, on supipott sama ja katse ühes nurgas rammusamat leent keeta võib kõige halvemini lõppeda õpetajatele endile.
Nimelt ei ole pedagoogide täiskoormus määratud kindla tundide arvuga, vaid antud ette teatud vahemik. Seega kui linn muud võimalust ei näe, võib ta õpetajate koormuse maksimumini tõsta ehk maksta neile suurema töö eest sama palka ja selle arvelt osa pedagooge koondada.
Vaevalt see kellelegi meeldiks, eriti kui arvestada, et erinevalt lühikestest palgata puhkustest oleks niisugune korraldus püsiv.
Enne töötajate sundpuhkusele saatmist peaks linn siiski hoolega teisi kokkuhoiuviise otsima. Üle piiri minna ei tohi muidugi siingi, sest ka abiteenistujatel ja lisafunktsioonidel on koolis kaalukas osa, kuid kindlasti pole kõik mõistlikud säästmisvõimalused veel ära kasutatud. Seda näitab kas või eilne maagümnaasiumi õpetajate täiendkoolituseks nimetatud teatriskäik, mis oleks isegi headel aegadel luksus.
Igal juhul peaksid linnajuhid andma õpetajatele midagi väärtuslikku, mis sentigi ei maksa: toimunu kohta ammendavaid selgitusi.