Eestlane on paindliku maailmavaatega inimene. Kui tarvis, võime baltisakslasi pidada siia eelmise aastatuhande algul tule ja mõõgaga tulnud vallutajate järeltulijateks. Kui vaja, saame aga uhkust tunda selle üle, et kuulume euroopalikku kultuuriruumi: meis on saksa täpsust ja korda ning me kirjutame ladina tähtedega.
Fantaasiaküllasemad ajaloohuvilised võivad viidata isegi sellele, et Yxkülli ja Maidelli aadlisuguvõsa põlvnevad eestlastest ja liivlastest. See oleks lausa kaks-ühes-komplekt.
Olgu lugu meie segunenud verega milline tahes, mõisad on Eesti kultuuri lahutamatu osa.
Tänane «Sakala» räägib Heimtali mõisa veranda taastamise käigus päevavalgele tulnud pilkupüüdvast rajatisest. Oletusi selle otstarbe kohta on mitu. Märkimist väärib tõsiasi, et keegi ei osanud müürijäänuste olemasolu aimatagi. Kindel on seni vaid üks: üle-eelmise sajandi keskpaigas ehitatud mõisakompleks saab tänapäeva turisti tarvis huvitavat täiendust.
Täppisteaduste huvilised nimetavad kõiki humanitaaralasid, sealhulgas ajalugu tögamisi ebateadusteks. Põhjenduseks toovad nad selle, et vaielda saab kõige üle, mis pole tõestatud täpsete katsetega või dokumenteeritud mitmes usaldusväärses allikas. Ühesõnaga: vähe fakte, palju oletusi.
Ajaloo hindamine ja ümberhindamine on eestlastele valus teema. Samas peitub ajaloo ilu just maailmas, mida iga huviline võib endale ise luua. Küsimus on vaid selles, kui kindel on meie kujutluste toetuspunkt ning kui pealetükkivalt me oma arusaama teistele edasi anname.
Omaette olijale on möödaniku hõng aga lausa hingekosutus. Argiselt igavad paigad ja hooned on hoopis teised, kui kujutame neid vaimusilmas sellistena, nagu need kord olla võisid: kuulatame häälte kaja ning mõtleme ammuste elanike inimlikule soovile jätta endast jälg. Eriti ilus on selline mõtteränd langevate lehtede aegu.