Juhtkiri: Kaotuse kuju

Foto: Peeter Langovits

Küllap on praeguste keskealiste põlvkond tabanud end aeg-ajalt mõtisklemas, kui tugeva jälje on jätnud paarkümmend aastat enne nende sündi peetud maailmasõda. Isegi kui see pole laastanud perekonda, langeb selle vari meile kõigile kas või inimeste keelepruugi kaudu. Ikka ja jälle kuuleme väljendeid «enne sõda», «sõja ajal», «pärast sõda».

Muu maailm, iseäranis Ameerika Ühendriigid arvab oma aega maailma kaubanduskeskuse rünnaku järgi. Traagilised sündmused talletuvad ühismällu ka siis, kui meil pole nendega otsest seost. Kollektiivne lein on inimlik. See sünnib kaastundest, tillukesest alateadlikust tänust, et surm ei riivanud sedapuhku meie lähedasi, ja piinlikkusest, et söandame tunda kergendust ajal, mil keegi teine seisab silmitsi raske katsumusega.

Eile möödus 15 aastat parvlaeva Estonia hukust. On juba reegliks kujunenud, et iga aasta septembris taaselustub oletuste ja kahtlustuste laine, sest küsimus «miks?» pole saanud ammendavat vastust.

Kui rahvahulki huvitavad laeva uppumise põhjused, siis sündmusega otseselt seotuid vaevab kõikide leinajate igipõline küsimus «Miks juhtus see just meiega?» ja ellujäänuid «Miks mind säästeti?».

Estonia huku aastapäeval korraldati mitmel pool Eestis mälestusüritusi. Kurba sündmust meenutavad kõik meediakanalid. Ometi leidub neid, kelle arvates jäi ühislein leigeks, sest inimesi kogunes vähe.

Igaüks, keda on tabanud raske kaotus, teab valu seaduspärasust. Esialgu ei taha lein kindlat kuju võtta, vaid matab sind enda alla ebamäärase tombuna. Pikkamisi valu  settib, nii et oskad seda juba sõnadessegi panna. Mingi aja vältel sa muudkui räägid sellest, otsekui loodaksid kurbust kõnevooluga välja uhtuda. Ning ükskord saab ka see aeg läbi, sest jõuad veendumusele: päris lahti ei saa sa painest kunagi.

Oled õppinud märkama, et parimat leevendust pakub argipäev oma väikeste murede, rõõmude ja toimetustega. Ühesõnaga abiks on kõik, mille kohta saab öelda, et elu läheb edasi. Meenutustest hoidumine ei tähenda unustamist. Lein on isiklik asi. Küsimusele «miks?» ei pruugigi vastust olla.