TÕDE parvlaeva Estonia huku kohta on rahvusvahelise komisjoni lõpparuandes. Selle tõlge «Lõpparuanne, mis käsitleb reisiparvlaeva ML Estonia hukku Läänemeres 28. septembril 1994. a.» (õnnetuse uurimise Eesti, Soome ja Rootsi ühiskomisjon. Spin Press AS, Tallinn 1998) asub Viljandi linnaraamatukogu paremalt kolmandal riiulil käepärasel kohal. Laenatud on seda viimaste aastate jooksul üks kord.
OMA töö kohta kirjutab komisjon: «Lõpparuanne käsitleb kõiki tegureid ja asjaolusid, mis võisid mõjutada õnnetuse kulgu ja selle tagajärgi» (lk 7) ja «Komisjon on kaalunud mitmesuguseid võimalusi, mis võisid viia kinnituste purunemisele, ja on tulnud järeldusele, et purunemiseks vajalikud koormused tekkisid lainelöögist välispinnale.» (lk 181).
Komisjoni käsutuses oli 134 pääsenu 258 tunnistust. Muu hulgas märgiti, et ühe ja sama tunnistaja eri aegadel antud ütlused ei lähe päris kokku.
Õnnetuse uurimise ühiskomisjonis oli kas liikmena või eksperdina ametis kolmest riigist vähemalt kaheksa kaugsõidukaptenit, neli tehnikadoktorit, kolm laevaehitusinseneri ja kaks kõrget politseiametnikku.
Pole mõeldav, et niisugune soliidne kogu istub maha, vaatab lakke ja hakkab muinasjutte kirjutama! Lõpparuannet ei saa ümber lükata «mees tänavalt», olgu ta kas või bioloogiaprofessor, teoloogiadoktor või ajalooakadeemik. Vaja on veelgi soliidsemat komisjoni, milles oleks vähemalt kümme kaugsõidukaptenit, viis tehnikadoktorit ja neli laevaehitusinseneri. Küllap jõuaks see samale järeldusele mis eelminegi.
ET LAEVAHUKU põhjuste kohta midagi kindlat teada saada, tuleb andmed võtta kõnealusest aruandest, sest teisi paraku pole. Kõik muu on vaht, väljamõeldised, oletused, muinasjutud.
Lehitseme lõpparuannet: Estonia (siis küll Viking Sally) esmane reisilaeva ohutuse tunnistus piiras sõidupiirkonda nii, et laev ei tohtinud liigelda kaugemal kui 20 meremiili lähimast kaldast (lk 44). Sel oleks olnud lubatud sõita Rohuküla–Heltermaa liinil, ent isegi Helsingisse ei oleks see tohtinud sõita otse, vaid ainult Peterburi kaudu. Hiljem anti rannasõiduks ehitatud alusele meresõidupiiranguta dokumendid (lk 28).
Otse enne seda, kui Estonia tuli Eesti lipu alla, kontrolliti 1992. aasta lõpul rambi ja visiiri lukustusseadmete vastupidavust ning uuriti nende tugevdamise võimalust. Kummatigi ei võetud lukustusseadmetega midagi ette (lk 41).
Põhjaluku kõrvade projektarvutused eeldasid kõrgtugevat terast, tegelikult valmistati need tavalisest pehmest terasest ehk maakeeli rauast (lk 177).
Ainuüksi autotekile tunginud vesi polnud piisav, et põhjustada laeva uppumist (lk 153).
Umbes 40-kraadise kreeni juures peksid lained vastu neljanda teki aknaid. Aknapaneelid ja ahtriuksed purunesid, võimaldades veel tungida ka ülaruumidesse.
Kui lainejõud lõhkusid ülemiste tekkide aknad, oli uppumine vältimatu. Vesi voolas mööda treppi ka alumistesse ruumidesse.
Niisugune on tõde. Kas lugeja seda ja paljut muud lõpparuandest usub või mitte, on tema enda asi. Kas ta usub Pythagorase teoreemi, Newtoni seadusi, Darwini teooriat? Kui ei usu, pole midagi katki, aga eks ta katsugu need ümber lükata.
MUINASJUTULE on iseloomulikud võimatud sündmused. Neid ei tõestata ega lükata ümber, neid usutakse.
Kõige pöörasema muinasjutu Estonia kohta on esitanud kannatanute advokaat Henning Witte («Uppunud tõde», Tänapäev, Tallinn 1999).
Henning Witte mõtles välja ülemaailmse sihtasutuse, mille eesmärk oli Estonia põhja lasta. Selle osalised olid USA, Vene, Saksa, Rootsi ja Eesti julgeolekuorganid (lk 99). Sinna kuulusid veel kolonel Aleksander Einseln, kaitsepolitsei peadirektor Jüri Pihl, keegi eraturvatalitusest, mida juhtis Jaanus Rahumägi. Suur roll oli siseministeeriumil, politseiametil ja Kaitseliidul. Peamees oli keegi Juri, vandenõuga olid seotud ka Leedu politseiametnikud ja Soome raadiosidespetsialistid.
Pommi paigaldas liibüalaste abiga Vene sõjaväeluure (lk 143), see asetati nulltekile. Kindluse mõttes tulistas Vene allveelaev Estonia pihta veel torpeedo (lk 142).
NAGU näeme, pole Henning Wittel öelda midagi konkreetset. Kirjeldatud organisatsiooni loomine on jõukohane üksnes üleloomulikele jõududele, keda kohtab vaid muinasjutus.
Tsiteerin Henning Witte «tõendeid»: «tõestusmaterjalina on minu tõenduste ahel liiga nõrk» (lk 6), «mul pole ühtki tõendit» (lk 34), «mis on praeguseks jäljetult kadunud» (lk 92), «üks kuri keel kinnitab» (lk 97), «see on siiski puhtalt kuuldus» (lk 97), «kogu lugu on siiski spekulatsioon» (lk 104), «täpsemaid tõendeid minu käsutuses pole» (lk 113), «see on muidugi ainult minu kahtlus, mida ei saa tõestada» (lk 127), «üks olevat rääkinud» (lk 130), «üht-teist sellest on arvatavasti tõsi» (lk 134), «põhiosa infot pole minuni jõudnud otse, vaid kolmandate isikute kaudu» (lk 157).
Eks kõla ju usaldusväärselt?
ESTONIA uppumise kohta on lendu lastud vist juba tuhandeid väljamõeldisi.
Küsigem, kellele on kasulik väljamõeldiste levitamine. Teisiti öeldes: kellele on vaja, et lõpparuanne vaidlustataks?
Vastus on lihtne: see on kasulik tegelikele süüdlastele. Asi on selles, et euroopaliku riigi kohtus on vaja süü tõestada. Kohtualune võib esitada kas või sada väljamõeldist, ja kui neist kas või üht ei ole võimalik ümber lükata, on ta pääsenud. Kohus mõistab ta õigeks, sest süüd pole suudetud tõendada.
Estonia puhul ei jõutudki kohtuotsuseni. Asja õnnestus nii kaua venitada, et see on aegunud. Muinasjutud saavutasid eesmärgi. Seega on süüdlased pääsenud ja kannatanud on kahjutasust ilma. Suuresti omaenda süü tõttu: nad lasksid end lollitada muinasjuttudega.
LAEVAGA koos uppus 852 inimest, segadus oli kaheksaga — seega oli andmete esialgne viga alla ühe protsendi. Minu arvates on see väga hea tulemus.
Siinpoolsel kaldal tehti vigu ju isegi täiesti igapäevases olukorras: laeval leidus inimesi, keda ei olnud kirjas, ja kirjas oli inimesi, kes ei olnud pardal.
Mitte keegi pole pärast laeva uppumist oma silmaga näinud kapten Pihti ja teisi, kes väidetakse olevat pääsenud. Nende kohta levitatavad teated põhinevad tüüpilisel muinasjuttude algallikal: keegi olevat kunagi kusagil midagi niisugust kuulnud kelleltki, kes olevat kunagi kusagil midagi niisugust kuulnud...
GREGG BEMISE ekspeditsiooni kohta ennustasin esiteks, et ta ei leia midagi. Kummatigi: et ta oli nii palju kulutanud ettevalmistustele ja reklaamile, pidi ta häbisse jäämise vältimiseks midagi leidma. Ja leidiski — mingi varju! Umbes sama saagiga naasevad küllap kõik hilisemadki uurijad.
Miks on vaja tõsta üles laev, kui selle teine pool, visiir seisab vist praegugi Turu laevatehase õuel, ilma et keegi selle vastu huvi tunneks? Järjekordne sukeldumine võimaldab heal juhul üksnes kindlaks teha, mis laevaga viimase viieteistkümne aasta jooksul on toimunud.
Lõpuks mõtlemisainet. Kas reisijate päästmisel tuli ette soolist diskrimineerimist? Ilmselt ei tulnud. Aga miks siis päästeti 5 protsenti pardal olnud naisi ja 22 protsenti mehi?