Viljandi ainus laste turvakodu jätkab raske aja kiuste tegutsemist. Sellise sõnumi annab tänane «Sakala» avalugu. Positiivseid teateid tuleb õnneks siit ja sealt ikka. Ent Viljandi turvakodu puhul väärib tähelepanu tõsiasi, et töö ei jätku tänu ootamatult leitud lisasummale, vaid seal perenaise, hingehoidja, kasvataja ja kui vaja kas või korrakaitsja kohustusi kandvatele naistele.
Seevastu hooldekodudes elavad eakad viljandlased ei jää peavarju ja abita üksnes tänu linna otsusele suurendada hooldusteenuse tasumiseks ette nähtud summasid.
Viljandi sotsiaalameti juhataja Helmen Kütt põhjendab eelarve lõhkiminemist tõsiasjaga, et abivajajatele tuli koht leida. Inimlikult on see mõistetav ja isegi kiiduväärt tegu. Samas tähendab vastutustundlik majandamine väga täpset ülevaadet nii väljaminekutest kui kõigist kasutamata võimalustest. Laias laastus võib öelda, et asi sai lahendatud: raha tuli leida ning pole vahet, kas seda tehti nüüd või oleks pidanud probleemi selgemalt päevakorda võtma juba varem.
Et linnal on tulusid kogunenud enam, kui aasta algul loodeti, ei kannata rahaga vangerdamise tõttu ükski teine ettevõtmine. Kõik näib olevat korras, kui tegu ei oleks ohtliku eeskujuga. Kui ka teised linna ametid ja allettevõtted kulutaks aasta lõpuni toimimiseks ette nähtud summad enneaegu ära, oleks pilt viletsam.
Uhked valimislubadused tõotavad meile seiklusparki, tunnelit, purskkaevu, rannahoonet ja palju muudki. Kindlasti saab suur osa neist ka teoks. Siiski ei tasu unustada, et järgmisel aastal suurenevad sotsiaalkulud tunduvalt ning muresid lahendades ei maksa loota ainult riigi ette antud summadele.
Kui peaks juhtuma, et jääme vastutuse kandmisega kimpu, ei pruugi riik käituda nii, nagu tegi seda praegu linn. Pikemalt ette mõtlemine annab parema mängumaa. Kindlasti leidub igal ajal missioonitundest töötavaid inimesi ja seal, kus ametkonnad hätta jäävad, lahendavad olukorra inimesed ise, kuid seda ei tohi iseenesestmõistetavaks pidada.