Siseministeeriumi äsja avalikuks tehtud uuring näitas Viljandimaad viletsas valguses. Omavalitsuste võimekuse hindamises jäid siinsed vallad kas kesistele kohtadele või nimekirja lõppu. Pingerida koostades võeti arvesse paljusid valdkondi, näiteks töökohtade ja elanike arvu ning teenuste kättesaadavust.
Seisu parandamiseks häid lahendusi just nagu polekski. Ühest küljest annab liiga palju valla palgal olevaid töötajaid märku üle võimete elamisest, teisalt kaoksid nende koondamise järel niigi napid töökohad. Pärast seda oleks oodata ka elanikkonna kahanemist. Et üksikisiku tulumaks on omavalitsustele tähtis rahaallikas, on iga hing arvel. Üldises kitsikuses ei tooks erilist võitu ka see, kui valitsus otsustaks taastada omavalitsuste kasutusse jääva tulumaksuosa endises suuruses. Sel juhul ei säiliks samas mahus riigi toetus ning vallad oleksid taas ummikus.
Kokkuvõttes tundub, et meie inimeste palgad on kehvad, laenukoorem suur, ettevõtmised käivad üle jõu ja tulevik paistab tume. Puuduvad veel vaid külm, nälg ja hundid.
Nukrate äärealade kõrval leidub aga ka selliseid väikseid omavalitsusi, kes saavad üsna hästi hakkama. Pole eriti üllatav, et need paiknevad suurte tõmbekeskuste sooja külje all ning on pigem omaette eeslinnad kui karjateede, külakooli ja rändkauplusega maakohad. Nende elanikkonnast moodustavad enamiku hea teenistusega inimesed, kes sõidavad ametisse naaberlinna. Nende lapsed käivad sageli mujal huviringis ega kurda selle üle, et kodukoha noortemaja peab küttekulude kärpimiseks kolmel päeval nädalas uksed sulgema. Nii on neile valdadele kättesaadavad hüved, mille eest nad ise maksma ei pea. Kujundlikult öeldes saab seal piiluda läbi akna naabri üüratut kodukino, ilma et peaks endale televiisorit soetama.
Valitsemiskulude kokkuhoiust rääkides tuleb alati jutuks ka omavalitsuste liitmine. Kui Viljandimaast saaks üks omavalitsus, oleksid võimekusuuringute tulemused paremad. Iseküsimus, kas Mõisakülas elava memme elu sellest helgemaks läheb.