Jaak Kõdar: Kõnelgem inimestega otse!

Jaak Kõdar

FOTO: LAURI ALVER/SAKALA

Vaatan taaselustunud valimissaateid ja mind kummitab tunne, et midagi on viltu. Jutt on hea ja hoogne, reporterid püüdlikud. Esialgu on aga kindel vaid üks: inimesed, kes seal stuudios istuvad, on kõik valijad. Kas keegi neist valituks osutub, pole veel teada.


Kuulan, mida räägitakse. Kõik käituvad julge väitlejana, aga saate piiratud aeg võimaldab igal stuudiokülalisel end väljendada ainult üksikute ja poolikute mõtete kaupa. Ei saagi aru, kes alustas, kes lõpetas.



On vaid stuudiotäied valijaid. Mis peaks olema teisiti, et me ei satuks tühjusesse või illusiooni?



Need inimesed, kes arvavad end olevat võimelised saadikuna elu korraldama, ei peaks stuudios istuma mitte enne, vaid pärast valimisi. Praegu peaksid nad käima külast külla, talust tallu, korterist korterisse, selle asemel, et avaldada pehmes tugitoolis grimeeritult ja prožektoritest valgustatuna poolikuid mõtteid.



Nad peaksid kõnelema otse ja selgelt oma valijatega kõik teemad lõpuni.



Valituks osutunud ei tohiks stuudios asju arutada sõnadega «tahaksin», «teeksin», «peaks» ja «oleks», vaid sõnadega «tahan», «teen», «peab», «on». Rahvusringhääling peaks seega võtma elu vaatluse alla valimiste vahel, siis, kui enam ei käi võitlus oma erakonna või isiku positsiooni pärast.



Valimisvõitlus jäägu kandideerijate ja konkurentide omavaheliseks asjaks. Mind ei huvita, kes Peipsi ääres või Saaremaal hästi räägib. Küll aga tahan teada, mida seal tehakse siis, kui on tegemise aeg.



On ju ammu teada, et valimiste perioodil on ainus tegu jutt. Ekraanil antud lubadused jäävad umb­isikuliseks.



Ühe tähtsama toimingu, elukaaslase valiku puhul tuleb meil endil kohapeal kõik ära rääkida. Miks ei peaks see andma häid tulemusi ka valimistel?



Tagasi üles
Back