Teatavasti on iga uuringuga võimalik saada soovitud vastust, kui vaid osatakse esitada õigeid küsimusi. Näiteks pärimise peale, kas esmased toiduained peaksid olema kõigile kättesaadavad, vastaks kindlasti enamik jah. Selle põhjal võiks öelda, et piima hinda tuleb hoida võimalikult madalal. Samas soovib tõenäoliselt suurem osa inimesi, et kodumaistel põllumeestel hästi läheks, ja see jällegi eeldab kõrget piima hinda.
Lõppeval nädalal Eesti poodide vahel lahvatanud niinimetatud piimasõda tõi mõlemad pooled hästi esile. Kui tarbija võis üliodava piimaliitri üle vaid rõõmustada, siis niigi allpool tasuvuspiiri virelevatel talunikel tõmbas suurte jaekettide käitumine kulmu kortsu. Karjakasvatajad kardavad, et töötlejad alandavad madala turuhinna tõttu neile makstavat hinda veelgi.
Piima pisike hind ei aja lehmapidajaid meeleheitele mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopas. Näiteks Belgia põllumehed valasid neljapäeval demonstratiivselt maha kolm miljonit liitrit piima, et oma appihüüdu paremini kuuldavaks teha.
Veel paar aastat tagasi lõid toiduainete hinnad maailmas rekordeid ja kõik kinnitasid nagu ühest suust, et odava toidu aeg on pöördumatult möödas. See innustas põllumajandusse investeerima hiigelsummasid, et tootmist suurendada, ent nüüd, kui nõudlus on langenud, pole saadusi enam kuhugi panna.
Euroopa Liit on püüdnud järske tõuse ja langusi sekkumiskokkuostu ning teiste abinõudega leevendada, kuid nagu näha, pole neist suurt tolku olnud. Nüüd arutatakse uusi meetmeid, näiteks piimatoodetele tulevikutehingute turu loomist, ent kriitikute hinnangul pole ka neist kasu.
Kõige rängemad on suured kõikumised väikestele tootjatele, keda madalate hindade jätkudes kindlasti vähemaks jääb. Eesti põllumajanduse efektiivsusele mõjub selline trend tõenäoliselt küll hästi, kuid sama ei saa öelda maaelu kohta tervikuna.