Juhtkiri: Oskajate seadus

Foto: Elmo Riig / Sakala

Aastaid on räägitud vajadusest muuta riigihangete seadust. Ja mitte sellisel moel nagu praegu arutusel, et kohustada avalike hoonete omanikke kulutama kunsti ostmisele.

Tähtsam on see, et praegu on konkurssidel ehitaja valimisel oluline vaid hind, selle põhjal otsustades tekib aga paratamatult oht, et midagi jääb tegemata või tehakse ebakvaliteetselt. Töö tellijal on tegijale äärmiselt keeruline lisaklausleid esitada ning see lõpeb riigihangete ametis enamasti sellega, et klausel võetakse konkursi tingimustest välja.

Tegelikult pole kurja juur mitte aegunud seadus, vaid hangete korraldajate vähesed kogemused. Igal vallal ja linnal tuleb konkurss korraldada juhul, kui ta tellib ehituse, mille maksumus ületab tõenäoliselt 3,9 miljonit krooni.

On äärmiselt tähtis, et hanget välja kuulutades loeks omavalitsus üles kõik vajalikud tööd ning hiljem ehitajaga sõlmitud leping välistaks igasuguse vusserdamise. Just sellega ei saa aga igaüks hakkama. Ja pole ka midagi imestada, kui riigihanke konkurssi tuleb korraldada võib-olla kord viie või kümne aasta jooksul.

Nii tuleb ehitaja leida ka Vana-Võidus tegutseval kutsekoolil. Ehkki Eesti riik on loonud Riigi Kinnisvara aktsiaseltsi, mis peaks pakatama vajalike teadmiste ja kogemustega spetsialistidest, antakse kogu protsessi juhtimine inimeste kätte, kel tuleb seda ette ehk paar korda aastas.

Avalikkuse arutada jääb küsimus, kas kolmapäevases «Sakalas»  toodud juhtumi puhul peaks olema riigil võimalus lepingupartnerist loobuda. Ühelt poolt on riigil jäänud Facio Ehituselt maksupettuse tõttu õigel ajal hulk raha saamata ning võib ju kahtlustada, et konkurentidest madalamaid hinnapakkumisi on ettevõte teinud just maksude eest peitu pugemiseks.

Teisalt peaks ka firmal nagu lihtinimeselgi olema võimalus karistus ära kanda ja tavaellu naasta. On aga ilmselge, et kui tal keelataks riigihangetel osaleda, võib ehitusfirma oma lõpu kohe välja kuulutada.