Inimese ja looduse võõrandumisest on palju räägitud. Esmapilgul võib jääda mulje, et selliseks seisukohaks pole Eestis kuigi palju põhjust.
Juhtkiri: Hingehind
10. september 2009, 17:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa ülesharitud põllutasandike taustal tundub, et elame lausa loodusega käsikäes. Seal üliharuldased loomad jalutavad meil inimasustuse ligiduses koduselt ringi. Mis siin kitsedest, kurgedest või kährikutest rääkida — ei karda siinmail karu inimest ega inimene karu.
Ehkki see kõik tundub paradiisiaia pildina, pole olukord kiita, sest kooskõla loodusega tähendab hoopis midagi muud kui familiaarset koonule patsutamist. Viimati mainitu võib mesikäpale hoopis karuteeneks osutuda. Arvestama peab ka võimalusega, et vägilase mõõtu loom vastab südamest tuleva karukalliga.
Tänases «Sakalas» on taas juttu Tartu maantee ääres luusinud kolmest karust. Esimest korda andis lehele mõmmidest teada möödasõitja, kel tavatu vaatepilt pilku köitis. Metsloomad, kes inimest pelgamata ennast jälgida lasksid, meelitasid huvilisi autot kinni pidama ja isegi spetsiaalselt selleks Vaibla kanti sõitma.
Selline sinasõprus ei piirdunud üksnes autoaknast kaemisega, vaid karudele hakati tee äärde lausa toitu viima. Nii nurjati Nigula metsloomade taastuskeskuse mullu nähtud vaev selle nimel, et väikseid orvuks jäänud mesikäppi iseseisva elu tarvis inimestest võõrutada.
Nädalavahetusel pani peole punkti keskkonnaamet, kes jahimeeste abiga hirmutas karud teest ohutusse kaugusesse.
«Nüüd on kolm võimalust: kas kõik jääb rahulikuks või lähevad karud puuri või saavad kuuli,» võttis loo kokku keskkonnaameti looduskaitseosakonna nõuniku kohusetäitja Enn Vilbaste.
Inimlik uudishimu on mõistetav. Siiski tuleb selle eest maksta ning sedapuhku võib hinda olla kolme hinge jagu. Paljudele eestimaalastele elutarkusi õpetanud Gunnar Aarma toonitas tihti uudishimu ja teadmisjanu vahet. Kui esimene on pinnapealselt enesekeskne, siis teine huvitub ümbritsevast sügavalt ja hoiab vajaduse korral aupaklikku kaugusse.