JUBA MULLU kulus Eesti riigil vanemahüvitistele rohkem raha kui riiklikele peretoetustele kokku. Pangem tähele: kõne all on 2008. aasta, seega aeg, kui täies jõus olid nii mitmedki perede abistamise viisid ja võtted, mis on praeguseks kadunud.
Heljo Pikhof: Rikkad ja ilusad versus muud
/nginx/o/2017/12/20/7424011t1h35fb.jpg)
9. september 2009, 21:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euro pudedal purdel tasakaalu hoidmine muudab üha kurjakuulutavamaks riigitüürijate jutu sotsiaaltoetuste vajaduspõhisusest, sealhulgas üleüldise lastetoetuse kasutusest. Saaksid ju kursimäärajate lapsed selletagi hakkama.
Kõikidest meetmetest, millega toetatakse last kasvatavat peret, on muutumatuna ja puutumatuna püsinud üksnes ebaproportsionaalselt kõrge laega vanemahüvitis. Õieti on katus maja pealt lausa lendu tõusmas: vanemahüvitise maksimum peaks praeguse seaduse ja statistikaime järgi tuleval aastal veelgi tõusma ja kogunisti 15 protsenti: seniselt 30 729 kroonilt 35 316 kroonile. Vahe, ümmarguselt 4500 krooni, on summa, millega peab leppima kõva kolmandik kõikidest vanemapalga saajatest.
Käed ja käärid eemale vanemahüvitise mõõdupuust, kuulutab peaministri partei ning toob ohvriks 450-kroonise koolitoetuse õppeaasta algul, isa või ema täiendava maksuvaba tulu esimese lapse pealt, kuni viieaastast last kasvatava vanema õppelaenu osalise kustutamise ja haigestunud lapse hooldushüvitise, kärpides ühtlasi haigusraha seniselt 100 protsendilt 80-le.
Ju ei ole need perede abistamise võtted Reformierakonna toetajatele —– et mitte öelda rahastajate sõpradele ja sugulastele — nõnda olulised kui kopsakas vanemapalk.
Tõepoolest, kõrgema palga ja parema haridusega naised on hakanud rohkem sünnitama. Mis selles siis halba on, võidakse küsida — ka vaprate ja ilusate sugu tahab ju jätkamist.
Säärasest (pere)poliitikast, nagu kujukalt näitavad firma Praxis uuringud, koorub paraku välja kaks probleemipundart.
Esiteks: et toetuste suurus on üha rohkem seotud vanema sissetulekuga, on kiiresti kasvanud nende ebavõrdsus. Niigi heal järjel olevat peret toetab ühiskond kõige priskemalt — on ju vanemapalga puhul sisuliselt tegemist sotsiaaltoetusega, mida makstakse kindlustuspõhimõtte alusel.
Kas ei tundu madalaima ja kõrgeima vanemapalga enam kui seitsmekordne vahe pehmelt öeldes pisut ülekohtune?
Teiseks on Eesti abi kõikide Euroopa Liidu riikide omadega võrreldes kõige rohkem keskendunud lapse sünnile. Niipea kui laps on saanud poolteiseaastaseks, lõigatakse see kui noaga läbi.
Ei vaidle vastu, moodsad ja mugavad mähkmed on tõepoolest kallid, ent palja pepuga ei saa laps ringi lipata ka siis, kui ta on õppinud potil käima.
Laste vaesust vähendaksid kõige enam lasterikastele peredele mõeldud toetused, on Praxise uuringufirma üks järeldus. Peale rahaabi andmise tuleks meil teiste eurooplaste kombel rohkem tähelepanu pöörata lastele mõeldud soodustustele ja tasuta teenustele, sest niiviisi jõuab abi kõige kindlamalt nendeni, kellele see on mõeldud.
Vanemapalgast rääkides ei pääse üle ega ümber kümneid kordi tõstatatud probleemist, mis on ikka veel lahendamata. Nimelt ei ole väikese inimese kasvatamine pensionikujunduse seisukohalt väärtustatud töö: lapsega kodus veedetud aasta annab ümmarguselt vaid ühe kuu jagu isikustatud sotsiaalmaksu. Kolm last järjepanu ilmale kandnud ja kasvatanud ema pole selle loogika järgi pooltki aastat tõsist tööd teinud.
See ebaõiglus puudutab ühtviisi kõiki vanemahüvitise saajaid, olgu nende lapsekasvatustöö hinnatud 5000 või 30 000 krooniga kuus.
Siinkohal oleks ehk paslik tänaseid ja tunaseid lapsevanemaid üles kutsuda: unustage praegused «seisusevahed» ja ühinege, et valjul häälel oma õigust taga nõuda!
Sotsiaaldemokraadid on teinud ettepaneku alandada vanemahüvitise ülempiiri, võttes selle arvutamise aluseks kahekordse Eesti keskmise kuupalga senise kolmekordse asemel. Seesugune lahendus siluks pisutki ühiskonna enamuse õiglustunnet ja vastaks paremini majandussurutises riigi võimalustele.
Siiski ei ole see vastuolus vanemahüvitise sisseseadmise eesmärgiga vältida pere sissetuleku vabalangust lapse sündides. 20 000 krooni eest kuus saab söönuks iga ema ja laps ning mähkmedki ei jää ostmata.
Samas hoiaks see ära kentsaka olukorra, et vanemahüvitis on suurem, kui oli inimese senine töine tulu. Viimasel aastal on ju kõvasti kärbitud nii avaliku kui erasektori palku, vanemahüvitis aga määratakse eelmise aasta isikustatud sotsiaalmaksu alusel.
MEIE PAKUTAV uus vanemahüvitise arvutamise kord võiks jõustuda tuleva aasta 1. juulist ning allapoole lastud lagi rakenduks neile vanemaile, kellele määratakse vanemapalk pärast uue seaduse jõustumist. Selline muudatus ei oleks ülearu järsk ega petaks ühegi pere, ka mitte viie protsendi kõige kõrgema palgaga inimeste õigustatud ootusi.
Suve hakul ülepeakaela tõrjutud eelnõu tahavad sotsiaaldemokraadid uuesti üles võtta puhkuste lõppedes, et seadusest tulenevaid muudatusi saaks arvestada 2010. aasta riigieelarve tegemisel. Kõige tähtsam on seejuures nõuda ja jälgida, et vanemapalga ülempiiri alandamisest kokkuhoitud raha läheks lastega peredele — et seda ei neelaks niinimetatud riigieelarve tasakaalustamise must auk.
Paljusid töö kaotanud vanemate järglasi annaks nendest miljonitest ja miljonitest kroonidest toetada, kui mõelda kas või lastekaitse liidu ettepanekule abistada kuni tuhande krooniga kuus kitsikusse sattunud lapsi.