Eile õhtul kukkus kell, mis andis teada, et lõppenud on kandideerijate registreerimine kohalikeks valimisteks.
Juhtkiri: Sõbralik sõda?
Selgus, et Viljandis on nelja aastaga vähenenud nii nimekirjade kui volikogusse pürgijate hulk. Teisalt purustas Reformierakond oma 60-liikmelise nimekirjaga eile kõik siinsed rekordid.
On põhjust arvata, et valimisaktiivsus tuleb tavaline ja kampaaniad on võrdlemisi rahulikud.
Väikses kohas on paratamatu, et inimesed hoiavad kokku parteilisest kuuluvusest hoolimata. Nii on tillukestes omavalitsustes tekkinud koalitsioone, mis riigi tasandil tunduvad kummalised.
Soovist saada naabrimehega läbi ka pärast 18. oktoobrit ei lennutata pori just laias kaares. Pealegi pole tänavu sihtmärgid silmatorkavad, sest seadus keelab kasutada nelikümmend päeva enne valimisi välireklaame ning rahapuudus seab kandidaatide tutvustamisele omad piirid.
Isamaa ja Res Publica Liidu esindaja Tarmo Loodus arvab tänases «Sakalas», et need valimised tulevad sõbralikumad kui varem.
Paraku ei paista samasuguse rahumeelsusega silma Tallinna linnavalitsus. Aastaid on sealse linnavalitsuse ja Toompea jõujooned kord põimunud, kord suisa vastassuundadesse hargnenud.
Ehkki pealinna kummardamine pole uhkele mulgile meelt mööda, ei jäta Tallinnas toimuv meidki mõjutamata. Väikeste valdade volikogude valimine on otseselt seotud suurte parteide pealinnas väljahõigatud loosungitega.
Nagu europarlamendi valimised näitasid, ei pööra valijad pahatihti tähelepanu sellele, kas lubaduste täitmine on nende jagaja pädevuses.
Nii ei pruugi siin valimisvõitlus piirduda oponendi nöögetega Viljandi veekeskuse või valdade liitumise teemal. Küllap kujundavad rahva arvamust ka emapalk, pensionikärped, viie rikkama riigi hulka jõudmine ning palju populismi ja võõrkeelseid hüüdlauseid, mida on varemalt kuuldud nii fašistide kui kommunistide suust. Need ei kõla just kuigi sõbralikult.