/nginx/o/2016/11/24/6106013t1hfd8a.png)
/nginx/o/2009/09/08/232538t1h1abb.jpg)
Tartu ülikooli Pärnu kolledži õppejõud Valter Parve on juba 11 aastat korraldanud oma kodulinnas aktsiooni «Austa nõrgemat!», millega tunnustatakse jalakäijale tee andmiseks vöötraja ees peatunud sõidukijuhte. Reedel sai sellise rõõmsa üllatuse osaliseks esimene Viljandi liikleja, kes teenis Jakobsoni tänaval välja preemia: 20 liitrit kütust.
Kampaania algataja sõnul ei usu ta, et selline tunnustamine suudaks muuta juhte, kes pole iial vaevunud kaasliiklejaid arvestama. Tõenäosus vöötraja taga vagurusega silma paista on selleks liiga väike. Samuti on väga raske ümber kujundada sissejuurdunud harjumusi, olgu need siis head või halvad.
Küll aga võivad viisaka sohvri meele teha rõõmsaks nii tasuta saadud kütus kui tõsiasi, et tema head tahet on märgatud. Väidavad ju psühholoogidki, et mammonat ekslikult ületähtsustav ühiskond ei oska hinnata mittemateriaalse tunnustuse jõudu, kuigi tegelikult on see inimestele sama oluline kui käegakatsutavad hüved.
Kui sponsorpreemiate jaotamist võib pidada toredaks erandiks, siis meid üle tee laskva autojuhi naeratuse või lahke pilguga tänamine võiks saada reegliks.
Loomulikult ei pea seda tegema nii entusiastlikult kui aastaid Eesti Televisiooni lastesaadete eel üle ekraani kõndinud laialt naeratav ja lehvitav Telepoiss. Kõlbaks ka kerge peanoogutus.
Kui sõbralikkuseavaldus jalakäijal kuidagi välja tulla ei taha, võiks ta vähemalt omalt poolt headest kommetest kinni pidada. Ta ei peaks loivama üle tee väljakutsuva aeglusega ega ebalema vöötraja juures nii, et juba aegsasti pidurit vajutanud juht ei taipa viimase hetkeni, kas ikka soovitakse üle minna või mitte.
Roolikeerajate kannatuse panevad proovile ka need, kes ei järgi paari sammu kaugusel asuvat ülekäigurada, vaid arvavad, et nõrgema õigus laieneb ka vöötraja lähedal diagonaalselt üle tee jalutajale.