Juhtkiri: Halvaga head

Foto: Elmo Riig / Sakala

Alkohol, sigaret ja kasiino tähendavad halba, kultuur head, vähemalt levinud arusaama järgi. Nii ongi kummaline, kuidas hea ja halb on teineteisest sõltuvusse seatud. Mida rohkem on meil alkohoolikuid, suitsetajaid ja mängusõltlasi, seda enam jõuab raha kultuuri ja sotsiaalabisse.

Kuidas tuleks vastata kontserdi- või võistlusekorraldajal või puudega inimesel, kui temalt küsitakse, kas inimesed peaksid kasiinos mängima rohkem või vähem. Mida rohkem mängupõrgusse raha jäetakse, seda enam saavad ju kultuur ja sotsiaalvaldkond rahaabi.

Kui võtta aluseks lootus, et Eesti valitsuse alkoholi-, tubaka- ja kasiinopoliitika eesmärk on need pahed välja juurida, tuleks riigitegelastel hakata kiiremas korras mõtlema, kuidas vältida kultuuripoliitika kokkuvarisemist. Tundub, et poliitikutel ongi jäänud kahe silma vahele dilemma: kui joomarlusele ja mängurlusele on tõepoolest võimalik lõpp teha, kuidas siis kultuuri rahastada?

Hasartmängumaksu toel tegutsevad paljud Eesti varjupaigad ning suuresti just sellest rahast tulevad puuetega inimeste liitude tegevustoetused. Üle poole augustis jagatud rahasummast läks sportlastele, et nad saaksid olümpiaks valmistuda. Tõenäoliselt peame lähiajal arvestama sellega, et mängureid jääb veel vähemaks. Kas see tähendab automaatselt, et osa varjupaiku tuleb sulgeda ja vähenevad Eesti sportlaste võimalused tiitlivõistlustel häid kohti saavutada?

Igal juhul tundub olevat mõistlik hoiduda kasutamast hasartmänguritelt ja alkohoolikutelt saadavat pikaajaliste ettevõtmiste käimas hoidmiseks. Eesmärk peaks ju olema, et seda raha jääks veel vähemaks, ning siis kujutaks see endast kultuurile ja sotsiaalelule pigem taskuraha kui põhisissetulekut.

«Sakala» peab Viljandi kasiinonduse praegust seisu üsna rõõmustavaks. Üks mängukoht võiks siin olla, kuid enamaks pole mingit vajadust. Teisalt tuleb arvestada asjaolu, et mida vähem kasiinosid, seda vähem saab toetust kultuur.