Kaks aastat on möödas viimasest korrast, kui kultuuriministril oli põhjust mõnda Viljandimaa sportlast premeerida. Kui 2006. aastal tunnustas riik kettaheitja Margus Hunti 300 000 krooniga kahekordseks juunioride maailmameistriks tuleku eest, siis nüüd ootab 100 000 krooni suurune tasu sõudja Kaspar Taimsood.
Miks rääkida praegu rahast? Aga seepärast, et rahalist tunnustust on riigilt väga raske välja teenida ja kui valitsus juba otsustab sportlast premeerida, tähendab see, et tegemist on võiduga, mis eesti rahvale korda läheb.
Kes Kaspar Taimsoo ja Allar Raja sõitu telerist nägi, tundis pisut enam kui kuueminutise võistluse lõppedes tõenäoliselt kahesuguseid emotsioone. Rõõmu, et medal tuli, ja väikest pettumust, sest kirkamad autasud kadusid käest viimastel meetritel. Nüüd jääb üle loota, et kaotus teeb tugevamaks ja lisab motivatsiooni, sest pöidlahoidjate isu kasvab sportlaste omast kiiremini ning juba järgmistelt tiitlivõistlustelt oodatakse paratamatult veel paremat tulemust.
Eks kõrgeimat kohta eeldata juba järgmiselt sõidult, kuid Taimsoo ja Raja puhul tuleks pilgud suunata märksa kaugemale. 2012. aasta olümpia kuldne medal peab nendele olema see tulemus, mille nimel järgmised paar aastat tööd teha.
Eesti sõudjate tase on nii kõrge, et ka maailmameistrivõistluste pronksmedal ei anna garantiid, et Taimsoo järgmisel hooajal Eesti parimasse paatkonda kuulub.
Selleks, et pääseda maailma eliiti, tuleb kevadel alistada esmalt kodused vastased.
Taimsoo ja Raja ponnistused kahepaadis pole siiski veel lõppenud. Järgmist tiitlivõistlust ei tule kaua oodata, sest juba kolme nädala pärast võistlevad mehed Euroopa meistrivõistlustel. Kuigi see jõuproov on sõudjate ringkonnas väiksema prestiižiga, oleks Euroopa meistri tiitel ikkagi kõlav nimetus. Seda tunnistab ka Taimsoo, kes sõidab kolme nädala pärast kuldmedalit võitma.