Soe ja niiske suvi lubab kõvasti õlut teha

Tarvastu jõe ääres võib tänavu leida arvukalt humalakäbisid.

FOTO: Jüri E. Kukk

Tänavune suvi oli suvitajatele küll kehvake, kuid soe ja niiske ilm andis hea humalasaagi.


Humalakäbisid kahjuks tänapäeval eriti ei korjata, kuid vanasti olid need õlletegemise juures väga vajalikud.

Humalat hakkasid koduaedades õlletaimena kasvatama sakslased juba VIII sajandil.

See on põnev ja omapärane vääntaim. Eestis ei kasva just palju liaane.

Humal ronib mööda puutüve üles kuue, mõnikord isegi kümne meetri kõrgusele. Seejuures on huvitav, et tema osaliselt puituv vars väändub kogu aeg paremale. Kinnitumiseks on sel taimel rohkesti tugevaid konksutaolisi ogasid. Neid leidub nii vartel kui leherootsudel ja õisikuraagudel.

Humalakäbisid kogutakse enne, kui need kollakaks muutuvad ja kuivavad. Seejärel nad kuivatatakse ja pannakse valmivasse õllesse, andmaks sellele erilist värvust, lõhna ja kangust ning pikendamaks joogi säilimisaega.

Vähesel määral on humalakäbisid rahustava ja valuvaigistava toime tõttu kasutatud ka rahvameditsiinis. Ühtlasi aitavad need peletada unetust. Välispidiselt on humalakäbide keedusest abi saadud reumavalu korral. Juuste väljalangemise puhul on nendest valmistatud keedusega pead pestud. Humalaekstrakt kuulub tänapäeval mõne šampooni koostisse.

Tagasi üles