Mahajäetud maju nimetatakse kujundlikult tondilossideks eeskätt räämas välimuse pärast, kuid naabritele võivad sellised hooned olla tõelised luupainajad. Kes tahaks elada seal, kus naabermaja võib iga hetk kurja või hoolimatu käe läbi leekidesse lahvatada? Prügist ja mustusest, mis selliste punkritega kaasneb, ei ole mõtet rääkidagi.
Vahepeal õitsele löönud kinnisvarabuum andis lootust, et vähemalt osa niisuguseid lobudikke tehakse korda ja elanikud hakkavad nende eest hoolitsema. Mõni ohuallikas tõepoolest likvideeriti ja rõõmustab nüüd linnas liikuja silma värske välimusega. Leidus ka hooneid, mida küll üles ei vuntsitud, kuid mis vähemalt maha lammutati.
Nüüd, pärast kriisi algust on olukord vastupidine. Isegi kui tondilosse eriti ei lisandu, pole peaaegu lootustki, et mõni neist viisakaks elamuks tehakse.
Päästeamet on ainuüksi Viljandis ohuallikatena kirja pannud tervelt 17 tühjalt seisvat hoonet. Seadus näeb küll ette, et omaniku kohustus on takistada kõrvalistel isikutel majja pääseda, kuid nagu teooriaga sageli juhtub, ei taha see praktikas rakenduda.
Peaaegu lootusetu on olukord, kui ehitistel õiget omanikku polegi või puudub tollel igasugune soov või võimalus maja aknad ja uksed kinni hoida. Ent isegi eeldusel, et omanik on seaduskuulekas ja osavõtlik, ei pruugi tema tahtmisest piisata võõraste eemalhoidmiseks. Lukk on alati vaid looma takistanud, inimene leiab ikka võimaluse seda eirata, kui teist inimest sekkumas pole.
Igaüks peab oma vara ja sellest johtuvate ohtude eest siiski vastutama. Keegi ei saa küll välistada, et asotsiaalid või alkoholilembesed noored aknad lahti kangutavad, kuid järjepidevalt jälgides võib riski tunduvalt vähendada. Nende hoonete puhul, mille omanike heast tahtest pole jälgegi näha, tuleks kaaluda sundvõõrandamist.