/nginx/o/2016/01/29/4949081t1h38d9.jpg)
/nginx/o/2009/08/26/226599t1h9897.jpg)
Viljandimaa metsadesse on plaanis luua ulatuslik ja kogu maailma mastaabis unikaalne ulukite uurimisala, kuid riigimetsa keskus kardab, et selle tõttu väheneb jahindusest saadav teenistus.
Viljandimaale on kavas luua ulukite uurimisala
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ettevõtmise eestvedaja, metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse ulukiseire osakonna juhataja Peep Männili sõnul teevad Tipu uurimisala omapäraseks nii selle laad kui suurus. Nimelt on metsloomade käitumist seni tudeeritud kas kaitsealadel, kus nende elu kulgeb inimese sekkumiseta, või väikestes ja suletud süsteemides, näiteks saartel.
Kavandataval alal on kavas panna rõhk majandatava territooriumi loomade jälgimisele, mis annab võimaluse vaadata katsete abil, kuidas mõjutavad inimese teod ulukite populatsioone ja need omakorda inimest.
Otsaga Pärnumaale ulatuv uurimispiirkond hõlmab tervelt 820 ruutkilomeetrit, mis on vaid veidi vähem kui neljandik Viljandi maakonnast.
«See ala on piisavalt suur, et isegi laialt liikuv hundikari ära mahuks,» rääkis Männil. «Samuti sobib Tipu piirkond hästi seetõttu, et inimesi elab seal vähe ja eksperimentide mõju neile on suhteliselt väike.»
Männili sõnul on plaanitavate katsete peamine eesmärk leida viise, kuidas konflikt loomade ja inimeste vahel oleks võimalikult väike ja kahju, mida üksteisele tehakse, minimaalne. Ta tõi näiteks lisasöötmise, mida peetakse üheks metssigade liiga suure arvu põhjuseks.
«Saaksime uurimisalal võrrelda, mis toimub metssigadega, kui neid ühes piirkonnas intensiivselt sööta ja teisal üldse mitte,» ütles zooloog. Ta lisas, et söötmine ei mõjuta mitte ainult sigu, vaid nende arvukuse kaudu ka teisi loomi ja inimese kasvatatavaid taimi, samuti toitmiskohtadest matti võtvaid kährikuid.
Männili teada on plaanitav uurimisala välismaa teadlaste seas suurt huvi äratanud, sest mujal niisugusteks katseteks eriti võimalusi pole. Suuremate eksperimentide puhul loodabki ulukiuurija eeskätt rahvusvahelistele projektidele, sest Eestil ei pruugi nendeks raha jätkuda ning väiksel riigil poleks mõtet mõnda eksperimenti üksinda ette võttagi.