Olav Renno: Meie pronks on täitsa kompu

Olav Renno Foto: Elmo Riig / Sakala

ÜHEKSA PÄEVA hoidsid rahvusvahelise kergejõustikuliidu XII maailmameistrivõistlused tundide kaupa teleri ees kümneid miljoneid spordihuvilisi. Istusin-lesisin seal minagi iga päev seitse-kaheksa tundi, vaadates atleetide pingutusi, õnnestumisi ja altminekuid. Üksnes viimase võistlusõhtu finaalid ja medaliandmised jäid mul nägemata, sest Balti keti XX aastapäeva pidu koos lätlastega Lillis tundus mulle olulisem kui Berliinis toimuv.

KAHJUKS UNISTUSED ei täitunud. Eesti saatis võistluspaikadesse 17 sportlast, kellele kergejõustikujuhid ja mitut masti «asjatundjad» lootsid-ennustasid kaht-kolme medalit ning ülejäänutele kohta enamasti esikümnes. Reporterid ja kommentaatorid olid surmkindlad kettaheite kuldmedalis ning sugereerisid mõndagi sportlast nina kõrgemal hoidma, kui tegelikkus lubanuks.

Anu Sääritsa intervjuud staadioni koridorides ja värava ees kubisesid loodetavate tulemuste väljapressimistest, mida vaid mõni mees, näiteks Mihkel Arro, suutis pareerida. Ka telekommentaatorid Helar Osila ja Rein Sokk ei saanud vaatajaid-kuulajaid optimismiga turgutamata jätta. Nii et lõpuks kujunes pettumus paljudel seda kibedamaks.

KAHELE SPORTLASELE kaubeldi pääs Berliini mulluste tulemuste põhjal, ent ei Tiidrek Nurme 1500 meetri jooksus ega Lauri Leis kolmikhüppes küündinud oma tipptulemuse lähedalegi.

Üldse näib, et enamikku B-normi täitnuid, eriti ainumakordselt, poleks tulnud tiitlivõistlustele lähetada. Range reglemendiga võistlustel on uusi kogemusi saada, ammugi siis eksperimenteerida, ülimalt keeruline.

Katsetamine uue kettaga võiski olla Gerd Kanteri ebaedu põhjus ja on väga kahju, et ta pärast kvalifikatsiooninormi täitmist ei kasutanud veel kaht heidet, mis võinuks teda panna kahtlema «uue hobuse» paremuses.

VEEL ROHKEM kui Kanteri «kõigest» pronksmedal vapustas meie spordisõpru Mikk Pahapilli loobumine edasi võistlemisest pärast kaugushüppe nurjumist. Ta vist ei suutnud taibata, et teise katse pidanuks sooritama kindla peale, kas või kuue meetri taha. Kuulitõuke poolelijätmine oli arusaamatu — andnuks ju lõpuniminek uusi kogemusi ka nii kogenud võistlejale.

Muide, mullu juhtus Pahapillil sama äpardus Ratingeni võistlusel, tänavu sai ta seal nulli teivashüppes. Ise lausus ta, et mõistus ei tulnud kehale järele.

Nii et meie koondisele oleks vaja veelgi rohkem psühholoogi tuge. Võib-olla oleks sellest abi ka Andrus Värnikul, et come back’i teha. Berliinist ta aumehena loobus.

SEEKORDSEL jõukatsumisel püstitati fenomenaalseid rekordeid. Lausa üliinimlikuks arvatakse Usain Bolti 100 ja 200 meetri jooksu tulemusi, mis ületasid tema senised saavutused enam kui sekundikümnendikuga. Poolatar Anita Wlodarczyk viis naiste vasaraheite rekordi üsna 78 meetri joone lähedale.

Meie 17-st Berliini sõitnud kergejõustiklasest kaebas pool tosinat liigese- või lihasehädasid. Need võisid olla Kaie Kandi seitsmevõistluse rohkem kui 200 punkti võrra kehvema tulemuse ja Sirkka-Liisa Kivise kaugushüppe enam kui poolemeetrise puudujäägi põhjuseks.

Achilleuse kõõluse valuga põhjendas oma mitteilmumist vihma tõttu edasi lükkunud odaviske kolmandale katsele Tanel Laanmäe, kes jäigi nulli peale.

Endine Karksi mees Märt Israel pidi reielihase «rikke» tõttu pooleli jätma kettaheite eelvõistluse — soovigem talle, üle 66,5 meetri heitnud mehele, jõudsat paranemist.

Marek Niit võitis edasipääsu 200 meetri jooksus oma lihasevalu salates, ent edasisest poolfinaalist loobus. Tervisemure kammitses vist ka meie edukaimat naiskergejõustiklast Ksenija Baltat, kes jäi kaugushüppes kaheksandale kohale.

TÄNAVU KETAST 65,17 meetri kaugusele heitnud Aleksander Tammert oli lõppvõistluse eelvooru järel edasipääsu tagaval 12. kohal, ent siis andsid kohtunikud Lõuna-Aafrikast Soome kolinud Franz Krugerile lisakatse, põhjendades seda segamisega esimeses voorus. Ja Kruger heitiski viis sentimeetrit Tammertist enam.

Vaat siin pidanuks Eesti delegatsiooni juht küll protesti esitama! Soome mees on tänavu heitnud üheksa sentimeetrit rohkem kui Tammert, lõppvõistlusel sai ta vaid 59.77 ja jäi viimaseks. Ülekohus ei seisa kotis.

KAS EESTLASED läksid totaalselt alt?

Nad saavutasid oma alal keskmiselt 40 võistleja hulgas siiski üle keskmise kohti — 3., 8., 9., 12., 13., 15., 16., 17., 18., 26., 32., 33., 38. — ja viimaseks ei jäänud neist ükski. Keskmiselt tuli 19. koht! Andres Raja püstitas isikliku rekordi. Küll ühe punktiga, aga ikkagi! Katkestajaid oli vaid kolm.

Nii et hindamine peaks käima üldisel taustal: riike ja maid oli esindatud 202, osavõtjaid oli ligemale 2100. Medaleid said 37 riigi sportlased ja ilma jäi 165 riiki, sealhulgas Läti, Leedu, Soome, Belgia, Holland.

Meie pronks on veidi üle miljonilise rahvaarvu kohta täitsa kompu. Kui keegi meist on pettunud, pole see niivõrd sportlaste kui lootusi ülearu kõrgele kütnud sõnameistrite mure. Ei tohiks ikka enne munemist kaagutada!