/nginx/o/2009/08/19/223425t1h0863.jpg)
Viimastel aastakümnetel on kiritigu Eestis nii hoogsalt paljunenud, et niiskes paigas tuleb ebameeldiva praksatuse vältimiseks valida kohta, kuhu jalg panna.
Aedniku vaenlased tungivad peale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõige rohkem puutuvadki inimesed kokku kiritigudega, kes elavad niisketes lopsaka taimestikuga paikades: leht- ja segametsades, parkides, aedades ja kalmistutel. Viimastel aastakümnetel on selle liigi leviala Eestis tasahilju laienenud ja ta on muutunud arvestatavaks aiakahjuriks.
«Kiriteo levikule on kaasa aidanud kaks järjestikust sooja ja niisket suve, sest kuivas ta hukkub,» rääkis Tartu keskkonnahariduse keskuse loodusmaja koordinaator ja Eesti malakoloogia ühingu esinaine Anneli Ehlvest. «Ka möödunud talv oli talle soodne.»
Tänu pehmele kliimale on kiriteod edukalt siginud ja ka toitu on neil piisavalt.
«Kiriteod söövad kõike alates taimedest kuni raibeteni — nad toituvad ka puruks astutud liigikaaslastest,» rääkis Ehlvest. Ta soovitas inimestel aiamaalt üles kitkutud umbrohu minema viia, sest see on tigude toidulaud.
Eestis elab umbes 80 liiki maismaatigusid, neist levinumad ja suuremad on viinamäetigu, kiritigu, salu- ja võsa-vööttigu, põõsatigu ja nabatigu. Paljud muud teoliigid on Anneli Ehlvesti sõnul haruldaseks muutunud.