Homme möödub nõukogude okupatsiooni lõpust 18 aastat. Paar aastat varem Molotovi-Ribbentropi pakti aastapäeval seisis veidi vähem kui kaks miljonit inimest Balti ketis, mis kujunes toonases Nõukogude Liidus suurimaks tahteväljenduseks.
Juhtkiri: Otsustaja õigus
19. august 2009, 17:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Isegi protestimarssidega harjunud lääne ühiskond oli ootamatult jõulisest, ent seda imetlusväärsemalt rahumeelsest meeleavaldusest hämmastunud. Suurte uudistekanalite hulgas ei leidunud ainsatki, kes poleks sündmust kajastanud.
Filmilintidele ja fotodele on jäädvustatud kilomeetrite kaupa ajastu pitserit kandvaid inimesi, kes mõjuvad meie pilgule, justkui oleks nad pärit hoopis teisest maailmast.
Laguneva impeeriumi tühjaks pigistatud viljaaida vaesus ühelt poolt ning teisalt tohutu lootusrikkus palgetel peegeldumas. Küüditamiste järelkajana hirm ja äratundmine, et selle hirmu all pole enam võimalik kauem elada. Emotsioonid ja ehk isegi naiivsus, mis on omane kõigile verisulis ettevõtmistele. Noored ja vanad näod — meie ise.
Noil aegadel sündinud lapsed on iseseisvasse ellu astumas. Ka Eesti vaba ühiskond on saanud sama kaua küpseda. Iseseisvuse viljad on paraku mõnikord mõrud. Hoolimata kartulikoorte söömise lubadusest ja tõsiasjast, et nüüd saab banaani osta ka sagedamini kui kord nelja aasta tagant laulupeol, ei maitse vabadus kõigile nii, nagu nad lootsid. Sellel on vastutuse ja ka süüdimatu vastutusvabaduse kõrvalmaik juures. Või on maitse kakskümmend aastat hiljemgi veel harjumatu ja võõras?
Kolmapäevases «Sakalas» meenutab Sakalamaa Rahvarinde juht Arnold Kimber, et Balti ketile eelnenud rahvaküsitluses andis 47 000 Viljandimaa valijast 28 000 hääle omariikluse toetuseks. Neil 19 000 inimesel, kes seda ei soovinud või kel julgust nappis, pole tarvis esitada endale lausa kõnekäänuks saanud küsimust: «Kas me sellist Eestit tahtsimegi?»
Seda on õigus teha neil, kelle allkiri sai must valgel vaieldamatult paberile kantud. Oma riik ja vaba inimene — kui põhjust on, siis kiidan, kui viga näen laita, siis kritiseerin. Armastan oma kodumaad aga alati.