Balti ketis seisis umbes kaks miljonit inimest

1989. aasta 23. augustil seisis rohkem kui 600 kilomeetri pikkuses Balti ketis ümmarguselt kaks miljonit inimest.

FOTO: arhiiv

Sakalamaa Rahvarinde juht Arnold Kimber tegi Balti keti ajal neljatunnise videofilmi, millest osa koos tema intervjuuga näeb pühapäeva õhtul Eesti Televisioonist.


Arnold Kimber, meenutage palun aega, mil olite Sakalamaa Rahvarinde juht.


Olin Sakalamaa Rahvarinde eesotsas 1989. aasta suvel ja sügisel, ka Balti keti ajal, ning seotud selle ettevõtmise korraldamisega siinmail — kett läbis ju kogu Viljandimaad.



Toona korraldasime üldse palju üritusi. Mäletan maituld Viljandi lauluväljakul ja samal ajal peetud poliitilist koosolekut. Suurim kogunemine oli 13. mail, mil Rahvarinde eestseisus võttis vastu otsuse organiseerida kolme Balti riigi tee. Hiljem nimetati see Balti ketiks.



Viljandimaal oli palju tuntud eestvedajaid, nagu Jüri Rätsep, Ülle Aaskivi, Valli Veigel, Kalev Rattus, Rünno Johanson ja Kalle Jents.



Enne Balti ketti küsitlesid Sakalamaa Rahvarinde liikmed inimesi omariikluse asjus. Viljandimaa 47 000 valijast andsid oma riigi heaks allkirja 28 000. Need arvud lugesin välja oma ettekandest, mis mul veel alles on.



Kas mäletate raskusi, mis olid seotud keti kokkupanekuga?


Taotlesime valitsuselt 23. augustiks vaba päeva, et rahvas saaks ketist osa võtta. Kas ka selle saime, ei mäleta, kuid tipphetk oli õhtul kell seitse.



Viljandi lauluväljakul algas kogunemine kell viis ja pidime lõpetama poole seitsmeks, et osavõtjad jõuaksid ettenähtud kohale seisma. Meil oli töökollektiivide, ka kolhooside ja sovhoosidega kokku lepitud, kuidas nad aitavad oma inimestel kogunemiskohta jõuda. Suur abi oli miilitsatest — siis polnud veel mobiiltelefone, aga nendel oli raadioside.



Avasin lauluväljaku kõnekoosoleku. Koos võis olla viis tuhat inimest. Igatahes 1988. aasta kogunemisel, kui Eesti lipp esimest korda välja võeti, oli veel rohkem rahvast.



Kus teie keti ajal viibisite?


Sõitsin miilitsaautos Viljandist Lilli poole ketist mööda. See vaatepilt, kuidas inimesed käsikäes seisid, oli ikka väga liigutav. Linnades seisti isegi troppis, tühje kohti oli harva. Mida Lillile ligemale, seda tihedamaks kett läks. Ja kui palju lapsi oli tee ääres! Toona polnud veel häid raadioid — kellel oli kaasas Spidola ja kellel Selga. Möödasõidul kuulsin nendest, mida keti kohta räägiti.


Miilitsaautodel olid raadiod peal. Kolonnide liikumist juhitigi nende abil. Olime loonud tugeva organisatsiooni.



Filmisin seda ketti koos Jaan Akiga Viljandist kuni Läti piirini ja sealt suure lõkkeni, milles kommunismi ja hitlerismi sümboleid põletasime. Koha nime ma enam ei mäleta.



Mul on videos sealpool Karksi-Nuiat tehtud ilus pilt: Kalle Jents seisab kahe miilitsa vahel. Lihtsalt niiviisi ta seisma sattus. Kell seitse kõneles Marju Lauristin ja Tõnis Mägi laulis «Koitu». Kõlasid teisedki patriootilised laulud. See oli võimas.



Kui palju rahvast ketis oli?


Täpselt ei tea, räägitakse miljonist. See oli ikkagi kuuesaja kilomeetri pikkune kett  ning see on isegi «Guinnessi rekordite raamatus» ja UNESCO kirjas. Korraldajad olid Leedu Sajudis, Läti Tautas Fronte ja Eestimaa Rahvarinne. Mul on hea meel, et toime tulime.



Andsite oma neli tundi kestva videofilmi Eesti Televisiooni kasutada. Kas nii vana salvestis on veel küllalt hea?

On. Ega Eesti Televisioon seda muidu vastu oleks võtnud. Mulle tõi üks tuttav 1988. aastal Ameerika Ühendriikidest väärt kaamera. Sellega hakkasingi kohe filmima ning kõik, mis tegin, on praegugi hea kvaliteediga.



Ka meie enda rahvarindelaste 1988. aasta suurüritust võib videos näha. Aga see pole siiski tänase professionaali digikaamera, vaid võtsin lindile.


Ega toona neid materjale väga jäädvustatud. Kaameraidki polnud kuigi palju.



Millal seda telerist näeb?


Saade algab pühapäeva õhtul kell kaheksa. Minuga tegi intervjuu Mati Talvik. Eks siis ole näha, kui pikka juppi sellest videost on kasutatud.



Kas tagantjärele on hea tunne, et olite kakskümmend aastat tagasi üks rahva meelsusavalduste korraldajaid?


Aeg kustutab mälu. Aga kui ma selle videofilmi välja võtsin, tuli kõik meelde, nagu olnuks see eile. Tekkis ikka väga hea tunne.



Vaatasin just vanu «Saka­laid». Ajaleht kirjutas Rahvarinde tegevusest üsna palju. Näiteks Ülle Aaskivi artikkel «Lähinädalad» on tagantjärelegi huvitav lugemine. 1988. aasta lõpul, pärast Armeenia maavärisemist, käisid armeenlased meilt vabadusvõitluse kogemusi hankimas. Ja meil oli mitu üritust, mis olid seotud toonase IME ehk isemajandava Eesti programmiga — see oli samuti osa meie võitlusest iseseisva Eesti eest. «Sakala» aitas kõike seda meelde tuletada.



Rahvaliikumises oli suur osa EKP-l (Eestimaa Kommunistlik Partei — toim.). Kutsusime Tallinnast Viljandisse parteikomitee esimeseks sekretäriks Jaak Alliku. Ta oli seal kultuuri vallas mingil kõrgel ametikohal. Hakkasimegi üheskoos EKP-d lammutama. Rahvarindes oli ta kogu aeg meie kõrval.



Videolindil ongi mul tema kõne, mis oli väga südamlik. Allik oskab rääkida.


Tol ajal olime kõik ühe mütsi all, hiljem vajusime laiali.



Rahvarinnet seostatakse Keskerakonnaga.


See on vale järeldus. Rahvarindest kasvas välja mitu parteid, teiste hulgas Keskerakond.



Mis parteis te praegu olete?


Olen 2004. aastast parteitu ja selleks ka jään.



Kas oleme Rahvarinde ideedest väga kaugele liikunud?


Rahvas ei ole, tal on samad püüdlused. Tõsi, pole enam vaenlast, kelle vastu võidelda. Toona protesteerisime Stalini kuritegude vastu ja Molotovi-Ribbentropi pakti vastu, mille abil Eesti maha müüdi. Olime kogu selle Vene värgi vastu.



1991. aastal, kui olime saanud iseseisvaks, isegi juba varem, algas madistamine selle eest, kes teeb kõige kõvema partei. Praegu on igale parteile kõige tähtsam tema programm. Riigimehelikku mõtlemist on vähem.


Meil peetakse parteipoliitilist mõtlemist kõige õigemaks ja iga partei peab oma ideid kõige paremaks. Riik omakorda soodustab silmapaistvaid erakondi: kui oled ikka kõva, saad ka riigilt kõva raha.



Siis, kui astusime NATO-sse ja Euroopa Liitu, oli meie riik veidi ühtsem. Praegu nagu polegi enam mingit eesmärki. Euro kasutuselevõtt ju seda pole. Aga euro pärast hoitakse eelarvet tasakaalus ega võeta kriisi ületamiseks laenu. Eestis on varsti 100 000 töötut. Hullumaja! Poliitikud vaatavad seda olukorda rahulikult pealt ega võta midagi ette.



Balti ketist möödunud kahekümne aasta jooksul oleme siiski palju saavutanud. Kõige tähtsam: Eesti on vaba. Saavutasime ka Molotovi-Ribbentropi pakti hukkamõistmise. Elame tunduvalt rikkamalt kui 1991. aastal. Oma vanu pabereid sorteerides nägin, et siis jagati rajooni täitevkomitee otsusega veel pesumasinaid ja värvitelereid. Ja meil olid talongid.



Mis tööd te Tallinnas teete?


Olen leivaliidu tegevdirektor, nii et olen leiva juures tagasi.

Tagasi üles
Back