EUROPARLAMENDI valimistest on möödas paar kuud. Sama palju aega on jäänud omavalitsuste valimisteni. Enne edasiminekut on mõistlik heita pilk möödunule.
Roland Tulik: Tulevik on meie ühine valik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tagasivaates tuleb tunnistada, et kevadine valimiskampaania oli paljuski tülgastav, eriti just liialdatud vastandamine ja konkurentide halvustamine. Kulutati palju raha, mis voolas reklaamifirmade ja igasuguste nõustajate kukrusse.
Nagu selgus, kasvatasid erakonnad taas oma võlakoormat, mis tuleb mõne aja pärast mingil moel hüvitada. Samas oli valimistest osavõtt tagasihoidlik: hääletuskasti juures ei käinud iga teine kodanik. Paar suurparteid pidi tunnistama endale näppu lõikamist.
Tundub, et nii mõnigi tipp-poliitik ei ole suutnud teha adekvaatset analüüsi ning kohalikel valimistel ei kerki peaküsimuseks sisu, vaid vorm — soov iga hinna eest pildil olla. Muretsetakse selle üle, kas üks või teine erakond suudab oma valimisnimekirjaga välja tulla või mitte.
VÄIDETAKSE, ET ainult parteide ridades leidub mõtlevaid inimesi. Kodanikualgatus oleks justkui vähem vastutusvõimeline ja põhjustaks demokraatia devalveerumist.
Minu arvates ei ole asja tuum selles, kas valitsemiskohustus vallas või linnas saadakse erakonna või valimisliidu kaudu, vaid et valituks osutuksid südametunnistusega asjalikud inimesed. Teine lahendamist vajav probleem on väike huvi nii kandideerimise kui oma hääle andmise vastu.
Eks igal asjal olegi mitu tahku ning vaatenurk sõltub iga inimese eelistustest. Püüan siinkohal kõrvutada pinnapealselt mõlema ühenduse tugevusi ja nõrkusi.
EESTI ERAKONNAD paistavad valdavalt silma range parteilise distsipliini poolest. Parteisse püütakse meelitada ametnikke ning võtmepositsioonidele valitakse erakonna ustavad liikmed või nende lähikondlased.
Partei juhtkonna otsus on sageli määrav. Samas on erakonnal suurem ühiskondlik mõju mis tahes küsimuses. Samuti on võimalused avaramad: juriidiline nõustamine, reklaam, informatsiooni kättesaadavus...
Paraku veab erakonna nimekiri tahtmatult endaga kaasa partei ladviku mahhinatsioonid, valearvestused ja skandaalid. Üha meenutatakse lindiskandaali, maadevahetuse sahkerdust, 10 miljoni dollari haihtumise lugu või lapsikut pilditulistamist.
Karuteene on Eesti ühiskonnale ja demokraatia mõistele teinud eelmised valitsusparteid Keskerakond ja Reformierakond, kehtestades riigikogus seaduse, mis seadis ülimuslikuks erakonna nimekirja, mitte isiku valimistulemuse.
VALIMISLIIT ON moodustunud vabatahtlikkuse alusel ja valdavalt on tema taotlus edendada kohalikku elu.
Tõsi on see, et valimisliitude puhul on ohuks suur ideoloogiline kirevus. Ühendusse võivad sattuda risti vastupidiste vaadetega isikud ning see võib pikemas perspektiivis viia omavaheliste pingeteni. Samas on kõik inimesed üldsusele tuntud ning tühikargajatele ja kaasajooksikutele on uks suletud.
Valimisliidul on suurparteide kõrval ka tasakaalustav roll. Nad ei saa endale võimaldada totraid ja katteta lubadusi, näiteks jõuda viie rikkama riigi hulka või tõsta aina pensione. Naaber tunneb naabrit ning saab blufivennal igal ajal nööbist kinni võtta ja temalt aru pärida.
Kui võrrelda kohalikke valimisi viimaste europarlamendi valimistega, võib väita, et need on olemuselt demokraatlikumad. Kohalikel valimistel osutub valituks kandidaat, kelle poolt on antud rohkem hääli, ning määrav pole positsioon erakonna nimekirjas.
VALIMISKAMPAANIAS on nii erakondadel kui valimisliitudel oma osa. Kohalikud inimesed otsustavad ise, millise vormi nad valivad. Paikkondlikku elujärge kujundavad siiski omavalitsusüksuses olevate inimeste tahe ja suutlikkus, mitte erakondlik kuuluvus.
Selge on see, et valdade võimalused on erinevad ning arvukad riiklikud aktid seavad oma raamid. Rääkida aga valimisliitude kui oma aja ära elanud kodanikuühenduse liigist on ilmselt kohatu. Pigem on valdades, väikelinnades ja alevikes nende tegevus arusaadavam ja mõistetavam.
OLEN OLNUD Viiratsi volikogu mitmesse koosseisu valitud just valimisliitude kaudu ning ei saa kuidagi öelda, et niimoodi volikogusse pääsenud on tööd ja vastutust peljanud. Pigem kardetakse kandideerida hirmust kaotada töökoht või jääda ilma mõnest tellimusest.
Valimisliit Avatud Viiratsi kulutas eelmisele valimiskampaaniale 500 krooni. Paberit kasutati vaid 150 mustvalge infolehekese trükkimiseks, muu töö tehti ühiskondlikel alustel. Samas on Viiratsi Rahvaliidu kampaania kulutused seniajani avalikustamata.
EELMISTEL valimistel seadis kohalik Rahvaliit üles maakonna arvuliselt pikima ja tundub, et mitte väga tiheda sõelaga sõelutud kandidaatide nimekirja. Milline on siis nelja valitsemisaasta tulemus? Nadi. Enamik valimislubadusi on täitmata.
Ridamisi on olnud seaduserikkumisi, nii et asjasse on pidanud sekkuma isegi
õiguskantsler.
Volikogu peaks tegutsema eelkõige inimeste hüvanguks, Viiratsis on aga märgata hoolimatust. Olgu näiteks Viiratsi ja Vana-Võidu aleviku korrastamata tänavad või läbimõtlemata planeering, ülikõrged soojahinnad või üks maakonna kõrgemaid jäätmeveo hindu.
MIDA ÖELDA isikute kohta, kes ei lähe valima?
Tavaliselt on põhjenduseks, et kõik saadikud on kas rumalad või ahnitsejad ning kokkuvõttes viska neid kõiki saapaga ja mida porisemaga, seda parem.
Ka nii võib mõelda. Aga kui mõtleks teisiti? Ega kandidaadid minu valimisboikotist paremaks lähe. Pigem siis leida nende hulgast veidigi vastuvõetavaid ja anda neile võimalus.
Võimalikult suur osavõtmatute hulk on kasulik iga hinna ja lipuvärviga võimulepürgijatele, sest nii tõuseb esile nende poolehoidjate mõju. See on lihtne matemaatika.
Inimesed, kes ei vali, võtavad endalt nelja aasta jooksul kritiseerimise õiguse — nad on ju ette nõus mis tahes majandusliku või poliitilise otsusega. See on nagu kinkeleping, mida enam muuta ei saa.
KOKKUVÕTTES pole küsimus erakonna ja valimisliidu vastandamises, vaid selles, et kandidaadid oleksid ausad ja teotahtelised inimesed. Valikuvõimalus üksnes rikastab demokraatiat.
Kui aga nimekirja eesmärk on saada volikogusse kuulekaid käetõstjaid, on asi nutune. Demokraatiat ei tule kaitsta üksnes Toompeal, vaid eelkõige kohapeal.
Otsustusõigus on valijate päralt. Valik on meie. Kohaliku elu korraldamine oleneb paikkonna rahva võimule volitatud liidritest.
Jääb vaid soovida kõigile 18. oktoobriks mõistlikku meelt.