Kiri: Kuidas edasi elada?

Mul on keskharidus ja palju töökogemusi, olen alati kõigega hakkama saanud. Viimased kaheksa kuud olen aga tulutult teenistust otsinud. Olen kandideerinud CV Keskuse kaudu, helistanud ajalehekuulutuste peale, teinud kõik endast sõltuva, et Viljandis tööd leida. Olukorra lootusetus on viinud mind niikaugele, et olen nõus vastu võtma ka kaugemal asuva töökoha.

Saan aru, et praegu on kõikjal kitsas käes ja ühele kohale kandideerijaid palju. Samas jääb mulle mõistmatuks, mida tööandjad konkurssidega saavutada tahavad. Näiteks pakkusin end ühe Viljandi ehituskaupluse klienditeenindajaks. Andsin tol korral endast parima, kuid tulutult. Ebaeduga oleks olnud kergem leppida, kui ma poleks peagi näinud «Sakalas» kuulutust, millega sama kauplus otsis sellele kohale ikka veel töölist.

Kas inimene, keda ameti vääriliseks peetakse, peaks juba enne tööle asumist tundma firma töökorraldust kuni pisiasjadeni? Ma ei saa enam aru, mida mul tuleks ette võtta. Ma ei küsi suurt palka, tahan lihtsalt elada ning osta oma lastele mõnikord kommi ja mänguasju, mis on meie perele juba luksus.

Olen peaaegu aasta tööhõiveametis arvel olnud ja pole ametlikult töötanud kuus kuud. Praegu ma sealt raha ei saa. Uuesti avaneks mul toetuse võimalus alles siis, kui olen taas kuus kuud tööl käinud. Ma ei oska enam selles suletud ringis kuidagi elada. Otsustasin kirja avaldada lootuses, et äkki saab keegi mind aidata.

Lõpetuseks toon ühe hoiatava näite. Tavaliselt peetakse ebausaldusväärseks noori, aga minu kogemus näitas midagi muud. Otsides juhutöid, helistasin «Sakala» kuulutuse peale. Sain kaubale vanainimesega, kes palkas mu uksepolstrit vahetama. Ta ei söandanud tööks vajalike naelte raha minu kätte anda, sest kartis, et võin koos summaga kaduda enne, kui uks on valmis. Nii ostsin naelad oma raha eest, võttes selleks laenu. See raha jäi mul tagasi saamata.

Paneb imestama, kui alatuks on inimesed muutunud.

Kommentaarid

Kiri: Kuidas edasi elada?

Märksõnad