Eugen Veges: Pahupidi väärtushinnangud pidurdavad positiivset arengut

Eugen Veges Foto: Erakogu

OSAPOOLTE heasoovlikkusest hoolimata on arutelud riigieelarve üle tulised, kuid ebaefektiivsed. Põhjus peitub strateegiate puudumises. Üldpõhimõtetes ja väärtushinnangutes kokkuleppeid tegemata on arutelud mõttetud.

Riik on kriisis. Seda teadvustavad vist kõik. Ühtne arusaam kriisist aga puudub. Ühed kogevad majanduskriisi, teised arvavad, et tegemist on moraalikriisiga, kolmandad näevad rahanduskriisi, neljandad hoopis mõnda muud.

Kriisiga saab võidelda, kui selle allikas on teada. Informatsiooni valdamine on edu saavutamise esmane tingimus, sest murda saab üksnes sellist vaenlast, kelle nõrkusi tuntakse. Tagajärgedega võitlemine on kulukas ja viljatu.

Teadmised ülemaailmse surutise käekäigu kohta on olulised, kuid neist ei piisa, et langust peatada.

Kriisi põhjuseid tuleb otsida iseendast, mitte globaalsetest muutustest. Tarbimisel ja glamuuril põhinev ühiskond ei saagi olla jätkusuutlik.

2007. AASTA 25-protsendiline riigikulude kasv oli liig mis liig. Soovide ja võimaluste telg vajus kreeni, ettevõtlus koomasse. Välisturgudel valitseva majandussurutise osa selles on väike.

Eelarvetulud on maksukesksed: nende suurus sõltub maksumaksja jõukusest. Riigi üle võimete elamine ja priiskav elustiil on halvanud lisaväärtuse loomise võime, lämmatanud ettevõtlust ja kahandanud elanike tulu.

On järeleproovitud tõde, et soovid ja võimalused peavad olema tasakaalus. Selle eiramine oli põhjus, miks Eesti näiline edu asendus totaalse läbipõrumisega.

Tuleb tunnistada, et Eesti on paljude näitajate järgi luhtuja.

Vajame halduskorralduse reformi, haldus peab muutuma praegusest odavamaks ja efektiivsemaks.

Eelistusi muutmata ja kodanikuühiskonda kujundamata jäämegi arengut ootama ja vinduma.

MEIE väärtushinnangute skaala kajastub eelarvetes. Proportsionaalne riigitulu kasvatamine või vähendamine ei too arengusse muutusi. Riigitulu laekumine ja kodanike jõukus sõltuvad teineteisest. Seega on riigikulusid planeerides ja maksupoliitikat kujundades väga oluline arvestada nende sammude mõju ettevõtluskeskkonnale ja elanike sissetulekule.

Hoolimata ettevõtete ja elanike tulude vähenemisest, näitab esindajatekoda ikkagi maksumäärade tõstmisele rohelist tuld. Kuigi tulumaks on vähenenud, on ühiskonna üldist maksukoormust viimastel aastatel pidevalt ja tuntavalt kasvatatud. Eesti madal maksukoormus on müüt, mille taga on riigiti erinevad metoodikad ja tõlgendused.

Eesti on Sloveenia kõrval üks Ida- ja Kesk-Euroopa kallimaid riike.

Ettevõtluskeskkond ei ole endine, väliskaubanduse konkurentsivõime on kahanenud, töötute arv kasvanud. Maksulaekumised vähenevad.

Riigitulude kasvatamine maksude tõstmisega on liiva jooksnud. Euroopa suurim maksukoormuse kasv on toonud kaasa suurima maksulaekumise vähenemise.

Positiivse arengu huvides tuleb luua võimalus maksukoormust kahandada ja kulutusi ümber struktureerida.

PRAEGU võib Eestit kulutuste poolest nimetada haldusriigiks, milles kodanike huvisid ei väärtustata. Eesmärk paistab olevat valitsemine, kodanik on vahend.

Riigi kui institutsiooni peamine siht peaks olema aga hoopis vastupidine: kodanikele inimväärse elukeskkonna ja turvalisuse tagamine. Valitsemine ja haldusstruktuur on selle saavutamise vahendid, mitte omaette eesmärk.

Praegu tundub, et eelistatumas seisus on välismissioonidel osalemine, erakondade rahastamine, riigikogulaste heaolu tagamine ja teised seesugused ponnistused.

KÕNEKAS on tõsiasi, et Eesti sotsiaalkulutused on Euroopa Liidu väikseimad.

2006. aasta Eurostati uuringu järgi oli Euroopa Liidu keskmine sotsiaalkulutuste osa sisemajanduse koguproduktist 26,9%, samas Eestis moodustas see ainult 12,4%. Leedu eraldas sotsiaalkuludeks 13,2%, Prantsusmaa 31,1%.

Eesti ei kasuta maksutulu kodanike huvidest lähtuvalt parimal viisil.

Paistame teiste hulgas silma nõrga sotsiaalabisüsteemiga ja sissetulekute ebavõrdsusega. Üha enam on inimesi, kellel puudub sissetulek.

Tänavuse Eurostati uuringu järgi kasvas mais töötute arv 15,6 protsendini tööealisest elanikkonnast. Nüüd on see veel suurem.

Töötule makstav toetus on aga sümboolne: 32 krooni ja 90 senti päeva kohta ning seda makstakse 270 päeva. Toimetulekutoetuste taotlemise protseduur on alandav ja keeruline, makstavad summad tühised.

Kui teenistuse kaotanute hulk on kasvanud kahe aastaga mitu korda, siis toimetulekutoetuse saajate arvus see ei peegeldu. Tänavu esimeses kvartalis suurenes  toetuse saajate arv 2007. aasta sama perioodiga võrreldes vaid 4,6 protsenti. Sellest nähtub, et raha ei jõua abivajajateni. Tulles jutuga tagasi makstavate summade juurde, peab nentima, et need on häbiväärselt väikesed.

Esimeses kvartalis moodustasid 10 238 pere eraldised 40,8 miljonit krooni. Matemaatiliselt teeb see 1328 krooni pere kohta kuus.

SUUR OSA ühiskonnast on poliitikute valede otsuste tõttu raskustes. Riigi kohus on neile nüüd abikäsi ulatada.

Riigieelarveliste kulutuste restruktureerimine koos laiapõhjalise haldusreformiga looks eeldused kodanikuühiskonna tekkeks. Innovatsioon valitsemises tervendaks väärastunud väärtushinnanguid ja võimaldaks toetada raskustesse sattunud ühiskonnaliikmeid.

Sõiduvahendi ökonoomsuse parandamiseks ei piisa paaki valatava kütuse koguse muutmisest. Eesmärk saavutatakse mootori muutmisega. Öeldu kehtib ka riigi toimimise kohta. Maksumäärade tõstmine või eelarvekulude solidaarne kärpimine ei soosi positiivset arengut.

On aeg eemaldada vaatevälja piiravad klapid, vaadata protsesse ühiskonnas laiemalt ja tervikuna.

Meie senised ponnistused ei ole olnud tulemuslikud. Oleme Euroopa Liidu riikide nimistus punane latern.

Elame riigis, kus on umbes 600 000 palgasaajat. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame vaid mõne tunni. Sellise riigi haldamine ei pea keerukas olema. Oleme selle ise niisuguseks teinud.