/nginx/o/2008/09/17/75212t1h300c.jpg)
Nii laupäeva kui pühapäeva hommikul oli Pärnusse viiv tee autosid täis. Enamik seltskondi sõitis mere äärde. Vastu õhtut voorisid sõidukid tagasi, peal päiksest rammestunud puhkajad.
Repliik: Teed viivad mere äärde
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Küll on hea, et Eestil on oma meri,» lausus üks viljandlasest pühapäevasuvitaja, kes oli just veest tulnud ja laskis päiksel end kuivatada. «Suurel Venemaal teab mõni inimene merd vaid pildi järgi.»
Meri on kuivamaarahvast alati tõmmanud, eriti augustikuus, mil rannaliiv on kuum ja soolakas vesi soe, asugu neil kaunis järv või koduukse ees. Seetõttu polnud laupäeval ja pühapäeval Viljandi ja Paala järve ümber küll rahvapuudust, kuid ruumi jätkus igaühele.
Mõni meie hulgast ei lase end päiksel pruunistada ega kipu vette ning ega nad seepärast kuidagi teistmoodi ega halvemad ole. Igal inimesel on omad rõõmud. Erinevalt teistest ei kimbuta neid päiksepiste ning uppumisohtu pole neil hoopiski.
Ilusatest ilmadest tingitud rõõmsat meelt rikub kurb fakt: nädalavahetusel uppus Lõuna-Eestis neli inimest. Tänavune uppunute üldarv on juba 46.