Eile möödus aasta Vene ja Gruusia sõja algusest. Maailma vapustanud sündmus tuletas eestlastele meelde, kui habras võib olla ühe väikeriigi iseseisvus. Kinnitust sai ka kahtlus, et maailma juhtivad jõud ei kibele niisugustesse kriisidesse otsustavalt sekkuma, sest üks konflikti pool on nendega samas kaalukategoorias. Ehkki jõud tunduvad tasakaalus olevat, määrab demokraatliku maailma suurriikide suhtumise Venemaasse tolle ettearvamatu ja seetõttu ohtlik loomus.
Protsessid, mida hea tava järgi peaks diplomaatiaks nimetama, venisid nii pikaks, et hakkasid meenutama nahahoidmist. Kui sõja järel oli Gruusia NATO-ga liitumine päevakorral, hakkasid esialgsed lootustandvad tärminid tasapisi edasi nihkuma.
Ka Gruusia ei ole aasta vältel ennast parimast küljest näidanud. Opositsiooni ja võimul olijate vastasseis on üha teravamaks muutunud. Muidugi seab see tõkkeid riigi ülesehitamisele ja kahjustab tema mainet.
Aasta pärast sõda tõdes Euroopa julgeoleku ja koostööorganisatsioon OSCE, et Gruusia ja Osseetia piiril on olukord endiselt ebastabiilne. Alles kolmapäeval süüdistas Venemaa USA-d Gruusia varjatud taasrelvastamises.
Samal päeval oli valmis saanud Gruusia raport, mis avalikustas tõendid, et Venemaa oli sõjaks pikalt valmistunud. Väidetavalt leidus sellele vihjeid juba 2002. aastal.
Ajalukku vaadates võib tõdeda, et vaikset, ent väga sihipärast eeltööd on Venemaa teinud teisteski riikides, mida ta järjekindlalt ja kummastavalt nimetab lähivälismaaks. Sellest väljendist aimub haaret.
Märkimist väärib ka sõja vallapäästmise aeg, mis tundus olevat kavandatud teadmises, et maailma pilgud on suunatud olümpiamängudele. Spordi suursündmuse antiikajast pärit rahusõnumit arvesse võttes oli Venemaa samm eriti küüniline. Läbimõeldus, sihikindlus, süstemaatilisus ja hästi õlitatud propagandamasin on Venemaa poliitikat alati iseloomustanud. Muidugi kui seda ikka saab poliitikaks nimetada.