Marek Strandberg: Aruka omavalitsemise käsiraamat

Marek Strandberg Foto: Peeter Langovits

Kurdetakse, et erakonnad mädanevad nii peast kui kehast. Selline on üks arvamus. On ka teine: kõik erakonnad on mädad, välja arvatud üks. Pole imestada, George Orwelli «Loomade farmi» mõttekujundid kükitavad siinses poliitilises kultuuris nagu Sosnovski putked meie looduses. Õnneks on Eesti poliitmaastik mitmekesine ning kõigil jätkub, mida järada.

Jäälõhkuja Indrek Tarand on erakondade jäämeres lahti lükanud selge ja sinise veesiilu, mille kaudu pääseb parteivabama võimu juurde. See on hea. Mitte et partei kui kodanikuühiskonna ilming oleks saatanast — seda mitte, vähemalt mitte täiesti. Väidetavalt peitub saatan just pisiasjades ja neid parteipoliitikas jätkub.

Nii lähevad kodanikud häält andma alati täies lootuses, et nende valitute lubadused jäävad püsima. Valimistelt saadud kogemus on paraku sootuks vastupidine: rahva esindajad peavad asuma koostööle ja oma seisukohti teiste omadega kohandama ning õige pea unuvad varasemad lubadused või asenduvad muudega.

Riik ja ennekõike omavalitsus on ikkagi pigem koostöö kui konkurentsi kohad. Olgem ausad: pideva võitluse põhimõte kui arengu alus ei ole bioloogilise ja sotsiaalse evolutsiooni kirjeldamiseks just parim.

Mõtteviis «Kõik või mitte midagi» on viimase mõnesaja aasta jooksul olnud liigkonkureeriva ühiskonna alus. Õnneks pole see kogu inimkultuuri alus.

Õige otsustamine algab õigest tõenäosusarvutusest. Paraku on just see arvutuse pool igapäevaelus varjule jäänud. Hoolimata asjaolust, et ühe loteriivõitja kohta tuleb suur hulk kaotajaid, mängitakse loteriid ja käiakse mängupõrgutes. Eks ikka sellepärast, et emotsionaalne ootus ja sõltuvus saavad võitu lihtsast tõenäosusarvutusest.

Ilmselt on nii mõnigi inimene näinud telemänge, kus võistleja peab mõistatama, mida rahvas arvab. Sageli pole sel arvamusel tegelikkusega (kahjuks) mingit pistmist.

Nüüd aga väärtuste poolest. Kujutlege olukorda, et teil on rahakotis kaks 100-kroonist rahatähte ja 100-kroonine kinopilet. Kinno jõudes avastate, et olete pileti kaotanud. Kas keskmine inimene ostaks 100 krooni eest uue pileti? Ei ostaks, sest ei pea mõistlikuks ühe asja eest kaks korda maksta. Samas kui rahakotis oleks kolm 100-kroonilist ja te sealt kinno minnes ühe kaotaksite, ostaks enamik inimesi rahumeeli ühe 100-kroonilise eest kinopileti. Lõpptulemus oleks ikka sama: üks 100-krooniline ja üks kinopilet.

Põhiteadmise, et õigeks otsuseks on vaja korrutada tõenäosus väärtusega, tõi meieni Daniel Bernoulli 1738. aastal. Valikuid teeme paraku alati taustsüsteemist lähtudes. Konteksti muutudes sooviksime sageli uuesti valida, kuid tihtipeale pole see võimalik, olgu siis tegemist börsikursside või poliitiliste otsustega. Tahe viimati mainituid muuta tabab valijaid sagedamini kui võimalus seda teha.

Igatsus muudatuste järele valdab meid alatasa, võimalus neid ellu viia aga ainult iga nelja aasta tagant.

Mammuti küttimiseks tuli hõimul jätta tülid ning minna koos jahile. Piltlikult öeldes: individualistlikke kultuurivariatsioone kõrvale jättes on taas aeg mammutit küttida.

Mis paneb inimesed üheskoos tegutsema? Muidugi mitte asjaolu, et nad lihtsalt meelevaldselt kokku viiakse. Koos tegutsemise eeldus on tervikpilt mammutist, ninasarvikust, maailmast, riigist, linnast, vallast ning loomulikult ka probleemidest.

Pilk tuleb hoida terav ja vaim värske, see on targaks kodanikuks olemise paratamatu eeldus, et olla kaitstud mis tahes tüssamise vastu. Tulevikunägemusi tuleb jagada. Samas peavad need olema nii selged kui korrigeeritavad, et ei tekiks vääriti hinnatud riske.

Käsiraamat, mis valijat aitab, on lihtne: vali neid, kes lubavad sisulisi ja võimule siduvaid rahvahääletusi. Ka selliseid, mille puhul valijad saaksid volikogu otsuseid muuta.

Kogemus ütleb, et ajakirjanduse, reklaami ja muude välistegurite mõjul hindame väärtusi nihestunult. Parim ravi selle vastu pole loomulikult tsensuur, vaid rohkem vabadust.

Toeta otsedemokraatiat: kodanike vabadust ja võimalust sekkuda esinduskogu töösse siis, kui see vajalikuks osutub. Ka sel juhul, kui valimisloterii pole andnud soovitud tulemust.

Tee panus väärtustele, mis kestavad üle aegade. Vali nii, et su otsus annaks sulle ja su lähedastele aega, mitte ei võtaks seda.

Kui ei leidu sobivaid kandidaate, saa ise valitavaks. Osale valimisliidus. Kui pole sellist, mis siin toodud mõtteid kannaks ja toetaks, kutsu see ise ellu.

Üksikkandidaadi edule ja eneseteostusele aitavad kaasa just valimisliidud oma plaanide ja rahva toetusega. Need toimivad üle erakondade ja neist hoolimata. Räägi oma mõtetest tuttavate ja mõttekaaslastega. Looge tervikpilt ja tegutsege — hoolimata oma senisest kogemusest ning sellest, mida olete seni arvanud ühistegevusest ja poliitikast.

On terve hulk samasuguseid pettekujutelmi nagu pettepilt rahakotist, millest kadunud kinopilet paneb proovile meie väärtuste hindamise mehhanismid.

Kohalik poliitika ei ole räpane ega kaldu oma juurtes kriminaalseks. See on ainus võimalus oma heaoluga vahetult tegelda. Asju tuleb ja saab ajada rõõmsa ning entusiastlikuna. Selle artikli kirjutamise ajal sain sõnapaari «rõõmus poliitik» guugeldades järgmise vastuse: «Otsing «rõõmus poliitik» ei andnud tulemusi.»

See artikkel on siis esimene, mis sellele sõnapaarile vaste annab. Tehke nii, et neid vasteid oleks rohkem. Kohe palju rohkem. Et see rõõm tuleks tarkadest otsustest ja valikutest. Tarkade kodanike aeg on käes. Head otsused sünnivad arukalt ja ühiselt tegutsedes. Valimised ei ole loterii, vaid meie eluolu ja aja kasutamist otse mõjutav ühistegeline toiming. Lisame sellesse iidse tarkuse kõrvale nooremat ja uuemat, nii mõne sajandi vanust. Kas või seda, mida rääkis meile Daniel Bernoulli.